VI PÄEV – 14. JUULI 2010 – KOLMAPÄEV

8:00 nagu juba tavaks saanud, äratas kell. Ilm oli õues jätkuvalt ilus, päikesepaisteline ja lämbe. Ärkamisele järgnes hommikusöök ja valmissättimine ees ootavakas päevaks.

10:30 pidime olema bussis. Suur osa olidki, aga mitte kõik. Siis hakkas alles trall pihta. Kõigepealt olid kaks Jõhvi tüdrukut puudud. Kui nemad välja ilmusid, siis üks jõhvikas, noormees alles magas toas. Siis mindi teda äratama. Kui nad alla jõudsid, siis avastas too noormees, kes toda magajat äratama oli läinud, et jättis oma kaelakaardi üles jne. Nii me siis passisime ja kokkuvõttes tegi selline jura lõpuks päris pahuraks. Ei oskagi öelda, kaua meil selle jandi peale aega kulus.

Kui teele saime, siis viis sõit meid Taksimi, kus toimus B-grupi, ehk siis meie 7 minutise programmi proov. Jõhvikad tantsisid enne meid. Meie passisime sel ajal lava kõrval helipuldi juures varjuall. Millegipärast ei tahtnud keegi väga päikese käes viibida. Siis Tibid ise itsitasid, et kui Õnne-Liis kaasas oleks, siis veedaks ta iga vaba hetke päikese käes. Aga meil seda tungi polnud.

Proov läks hästi. Üritasime end lavale laiali laotada nii palju kui saime ja suured vahed võtta, et lava ära täita. Pikad-pikad sammud ja õnnestuski. Muidugi oluliselt rohkem võhma vajas see suurus, aga prooviga võis igati rahule jääda.

13:00 kohtusime taas kõik eestlased bussis, mis meid lava ees ootas. Müstika, millistest pragudest see buss ennast läbi mahutas ja igasugu manööverdusi tegi. Sinna lava ette pääsemine oli ikka paras nikerdamine, sest teisi suure busse ja igasugu muid sõiduvahendeid oli ka igal pool palju.

Päevaplaan nägi nüüd ette ekskursiooni MAA-ALUSESSE VEERESERVUAARI. Sinna buss meid sõidutaski. Tee kulges mööda Marmara mere kallast. Ühtegi ilusat randa polnud näha, aga kivide otsas turnis inimesi küll ja sulistas kaldaäärses vees. Tegelikult ei taha ettekujutadagi, kui must see vesi võis olla. Istanbuli reoveed pidavat ka sinna jooksma. Aga vesi ise kutsus küll. Nii palav oli ja kosutav suplus oleks olnud justkui rusikas silmaauku. Paraku polnud see meie päevakorrapunkt.

Väljusime bussist mereäärses väikeses parklas linnamüüri taga. Mööda kitsaid tänavaid, kus autosid liikus rohkem kui tänav mahutas. Jalakäiad pidid autode vahel slaalomit harjutama, vahepeal kõnniteele hüpates. Kui seal takistus ette tuli, siis jälle autode vahel laveerides. Jõudsime Topkapi palee väravasse. Seekord viis tee meid sealt mööda, aga päevakorra järgmine punkt puudutas just selle koha külastamist. Kohe Topkapi värava kõrval laiutas oma võimsuses Hagia Sophia. Kõndisime selle müüride tagant läbi jõudes tuttavale Sultanahmedi väljakule mošee väravasse. Edasi otse risti üle tänavate ja olimegi veereservuaari sissepääsu ees. Saba oli pikk, aga meil õnnestus üsna kiirelt sisse saada. See on festivali külastajate jaoks tasuta.

BASIILIKATSISTERN (YEREBATAN SARAY)

Kaunil uppunud paleel, nagu ütleb türgikeelne nimi, oli omal ajal proosaline otstarve: see ehitati hiiglaslikuks maa-aluseks veehoidlaks, mis pidi tagama Konstantinoopolile pideva veetagavara. Keiser Justinianuse ajal 6. saj rajatud veehoidla pikkus on 140 m ja laius 70 m, looduslik kaljulagi toetub 12 reas paiknevale 336 erineva kujuga jämedale sambale. Koritntose kapiteelidega sambad on 13,5 m kõrged. Kahe samba jalam on kujundatud Medusa – hirmuäratava, madudest vöö ja juustega ning oma pilguga inimest kiviks muutva naisolendi – peana. Oma 9800 m² suuruse pindala juures mahutas see omal ajal 80 miljonit liitrit vett.

(allikas Ilo Reisijuht)

Laskusime tänavalt mööda treppe maa-alusesse jahedusse. See, mis trepilt silme ees avanes, oli jahmatama panevalt lummav. Kaunis uppunud palee, väga tabavalt öeldud. Sammaste read pimedusse kaduvat. Oskuslikult paigutatud erinevat värvi valgusallikad lisasid nõiduslikkust ja salapära. Jalgrada, mis sammaste vahel ringi tegi, oli ääristatud käsipuudega. Üle ääre kiigates, sillerdas sammaste vahel vesi ja vees ujusid kalad. Püüdsin korra ette kujutada, et kunagi see oli täidetud laeni veega. Uskumatu. Sambad, igaüks omamoodi. Väidetavalt pidid kõik sambad olema erinevad. Nägime „nutvat sammast“, mis pidavat kogu aeg märg olema.

Lõpuks jõudsime ka Medusani, mis olevat just see peamine vaatamisväärsus, mis siia maa-alla tullakse. Kõige põnevam on nende juures see, et mõlemad pead on all, mitte üleval lae all nagu peaks, vaid üks lebab pealae peal põrandal ja tema peale on ehitatud sammas. Teine asetseb põrandal põse peal. Sellele ei suudeta seletust leida, miks see nii on.

Rahvast tungles Medusade juures palju. Kõik tahtsid seda imevärki näha ja pildistada. Nii ka meie trügisime ikka lähemale. Tegelikult oli see ilus.

Peale Medusa nägemist, hakkasime vaikselt liikuma väljapääsu poole. Mõnusast niiskest jahedusest lämbele ja kuumale linnatänavale. Siin hargnesime. Meie, Anneli, Tairi, Mart ja Uuno olime otsustanud minna Topkapi. Mari-Ann lubas meid kohale juhatada. Ülejäänud läksid igaüks omateed.

Läbisime uuesti juba täna käidud tänavad, Hagia Sophia eest ja küljepaelt läbi ning sisenesime Sulatnipalee valdustesse. Olime läbi Babi-i Hümayuni värva sisenenud esimesse ja kõige suuremasse õue, mis kannab Tseremooniate õue nime. Siit pääseb ka muljetavaldavasse Arheoloogiamuuseumisse, mida meie seekord külastama ei läinud. Suures pargis pakkusid päikese eest varju suured plataanid. Rohelisi muruplatse jalgteede vahel äärsitasid lillepeenrad.

Peamiselt roosid. Tüdrukud sättisid end puude alla murule istuma. Mina läksin koos Mari-Anni ja ülejäänud seltskonnaga piletisabasse. Õnneks see polnud väga pikk. Põikasin sisse ka suveniiriputkasse, et osta jääkülma vett. Lobisesime veel paar sõna Mari-Anniga. Siin jäime omapäi. Anneli ja Tairi läksid eraldi, Mart ja Uuno eraldi ja meie eraldi selle paleega tutvuma. Mari-Ann läks aga hoopis omateed. Enne veel kui sukeldusime sultanimaale, võtsime puude all rahulikult lõunaeine kotist välja ja sõime kõhud täis.

TOPKAPI PALEE

Kohe pärast Konstantinoopoli vallutamist ehitas Mehmet II Topkapi palee, millest sai tema peamine residents aastali 1459-1465. See oli ka valitsuse asupaik, aga siin asus ka õppeasutus teenistujate ja sõdurite koolitamiseks. Kuigi valitsus kolis 16. saj üle tee Kõrgesse Väravasse, jäi Topkapi sultani lossiks kuni Abdülmecit asus 1853. aastal Dolmabahce paleesse. Paleekompleks koosneb avaratest varjurikastest õuedest, mida ümbritsevad võrdlemisi väikesed hooned. Mitmed kaunid villad ja paviljonid hävisid 1863. aasta tulekahjus ja neid ei taastatudki.

(allikas Silmaringi ja Ilo Reisijuht)

15:00 sisenesime läbi uhke kaheksanurksete teravatipuliste külgtornidega Keskmise ehk Tervituste värava (1524 ehitatud) teisele õuele. Sellest väravast võis omal ajal hobuse seljas läbi sõita vaid Sultan isiklikult. Siin väravas tervitati külalisi ja arreteeriti ning kägistati sultanit vihastanud kõrgeid ametnikke. Aga värav ise oli uhke ja suursugune.

II SISEÕU

Siin asetsesid Riiginõukogu, sultani kantselei ja riigikassa. Nõiaköögikorstendega 20 hoonet – seal paiknesid kuulsa Sinani ehitatud köögikompleks, kus päevas valmistati toitu enam kui 5000 inimesele, kokkade (aeg-ajalt kuni 1200) magamistoad, peavarustaja ruum, saun ja sahvrid. Veel on tallid, rüükamber ja Besir Aga mošee. Siin oli ka vesiiride nõupidamisruum, kus sultan kunagi ei osalenud vaid aegajalt vaatas seda läbi kullatud võreakna. Samuti asub selle õues sissepääs Haaremisse.

(allikas Ilo Reisijuht)

Siin rullus lahti hoopis teistsugune maailm. Seda on raske kirjeldada. See on nii erinev Euroopa arhitekturist ja üldse oma iseloomult. Keset õuet oli haljasala, millele andsid ilmet sihvakad teravatipulised küpressid. Ei puudunud arvukad roosipeenrad, mis olid täies õides. Kõike tundus nii palju olevat, mida tahaks vaadata, aga ei osanud kohe kuskilt pihta hakata. Hooned asusid siiski korrapäraselt ümber siseõue müüri ääres. Alustasime oma ringi siis ühest servast mööda sammastatud pikka varjualust, kust iga natukese aja tagant uks siseruumidesse keeras. Keerasime siis ka. Kiikasime ka igale poole sisse, kuigi ega see nii lihtne polnud, sest igal pool oli nii palju rahvast ja tuli trügida ning oodata päris palju. Klaaside taha oli välja pandud kõiksugu uhkeid aardeid. Kuld ja kalliskivid ehtisid isegi sultani trooni, rääkimata siis kõikidest muudest nipsasjakestest nagu külmrelvad, serviisid, loomulikult ehted, kroonid jne. Palju palju ilusat ja säravat.

Huvitav oli näha sultani riideid. Need olid küll väga naljaka lõikega ja panid mõtlema, et kas tõesti kõik sultanid olid sellised lühikesed ja paksud nagu neid muinasjuttudes kujutatakse. Ausaltöelda ei osanud vaimusilmaski ette kujutada, kuidas need riided selga käisid ja seljas välja nägid.

Kui see rida saale läbi sai, siis keerasime sisse ühest väikesest jalgväravast, miskaudu olime jõudnud neljandale õuele kus asusid paleekompleksi ainukesed puithooned – puhkepaviljonid. Tulpide õu on koht lõõgastamiseks. Siinsed aiad on täis tipitud erinevate sultanite ehitaud paviljone.

See tundus väiksem kui teine õu, sest siin oli palju erinevaid paviljone ja intiimseid nurgakesi, kuhu teiste silma alt kaduda. Sopiline ja astmeline, aga hoopis valgem ja avaram. Teisi õues oli selline suletuse tunne, siin aga mitte. Magnooliad ja palmid pakkusid varju kuuma päikese eest. Liikusime mööda marmorist jalgteed kolmekordse hoone taha vaateplatvormile. Seal vaadates oli Bosporuse väin, Kuldsarve laht ja Marmara meri kui peopesal. Suurepärane vaade nende ristumiskohale, mida ilmsetas tagaplaanil olev Istanbuli siluett. Tegime selle taustal pilte ja siis veel palmi ratekad ning jätkasime oma ringi.

Olime sattunud rippuvatesse aedadesse palmide alla, kus roosid värvilaike rohelusse lisasid. Kahjuks oli suurem osa neid suletud, tundus et toimusid mingit korrastus või ehtustööd. Igaljuhul nägime vaid piskut, aga seegi oli ilus.

Edasi järgnesime sisetundele. Ühtegi juhist kaasa piletikassast ei antud, millist rada järgida, et kõike näeks. Ühtegi viitavat noolt ka kusagil üleval polnud, nii et tuli liikuda oma enda taju järgi. Kuuldes kõlavat vaikset muusikat, suundusime kitsastest väikestest treppidest üles ja sattusime hämarasse võlvilausesse, mille ühes seinas oli väike nikerdatud võredega aken. Selle taga oli mošee, kus toimus parasjagu vist palvus või midagi taolist. Läbi võlvialuse minnes jõudsime veel ühele õuele. Ei teagi täpselt, mis õu see nüüd oli, kas kolmas või üldse nummerdamata. Igaljuhul oli see selline õu, kus muru polnud vaid kogu kõndimiseks mõeldud pind oli marmorist. Kolmest küljest oli õu piiratud erinevate kaunite ehitistega. Kahekordne siniste mosaiikidega kaetud seintega, pitsilisete aknaluukidega hoone, siis sammastest varjualusega hoone, mille ees mitte

töökorras olev purskkaev. Siis imekaunis paviljon, kuhu ka sisse kiikasime. Seest seinad kaetud siniste ornamentidega kahhelplaatidega, valgust andmas kirevavärvilised imeilusad vitraažaknad. Seinte sisse ehitatud väikesed riiulite moodi orvakesed. Põrandad kaetud vaibaga ja seinaäärtes madalad patjadega diivanid mõnulemiseks.

Hoovi neljas külg oli avatud ja ääristatud rinnatisega, kust avanes vaade Kuldsarve lahele Istanbulile. Veel oli seal väike ilma seinteta paviljon päikese või vihma kaitseks. Sellel oli kohe ehe idamaine maik juures ja loomulikult jäädvustasime selle pildile, muidugi koos endiga.

Ring tehtud, läksime tagasi II hoovile, kust pääses Haaremisse. Väsimus juba jalgades ja natuke piigadel tüdimust kah, läksime siiski ka seda uudistama. Meie Piretiga tahtsime sinna kindlasti minna, sest olime maailma ühe suurima Haaremi värava taga ja sisse ei astu. Võib-olla ei satu enam kunagi siia. Tüdrukud olid küll juba väsinud ja ega nad pidanudki meiega kaasa tulema. Valikus oli ka palmi all ootamine, aga tulid ikka lonkides kaasa.

Enne veel tegime ringi ka mošees, kus osad tüdrukud kurjade pilkude osaliseks moslemi naiste poolt said. No mõnel oli meil miniseelik seljas ja õlapaeltega top. Kus see siis ühele kombekale naisterahvale ometi sobib

Lunastasime kassast piletid ja läbi väikese võlvitud ukse – Tõllavärav - mööda pisikestest merekividest tehtud teed sisenesime HAAREMISSE, hämarasse sisehoovi, mida ümbritsesid mustade eunuhhide eluruumid. Koht, mis oli varjatud ja mida ümbritses salapära. Haarem oli koht, kus elasid sultani naised, lapsed, konkubiinid ja mustad eunuhhid. Suurema osa oma vabast ajast veetis sultan haaremis, kus tal olid isiklikud ruumid. Haaremis elanud omal ajal 1500 naist. Seaduse järgi võis tal olla 4 naist, aga sultan oli ju sultan. Haaremis oli ka printside kooliruumid ja tüdrukute kool. Iga lemmik orjatar, kes sünnitas sultanile lapse, sai isiklikud ruumid ja vabaduse. Kui sultan suri, siis pandi need lemmikud, kes olid sünnitanud ainult tütreid, väljaspool haaremit mehele või viidi üle vanasse paleesse. Poiste emad jäid haaremisse. Vahel abiellus sultan ka konkubiiniga. Igal seaduslikul naisel oli haaremis oma hierarhia ja sõnaõigus, kuigi reaalne sõnaõigus oli siiski sultani lemmikutel ja emal. Haaremis oli kõik neile vajalik olemas.

Hakkasime järjest läbi käima väikeseid ja suuremaid ruume. Kivist seinte vahel oli mõnus jahedus. Nägime pesu- ja eluruume, sammastatud lemmikute õuet ja troonisaali, sultani ja printside eluruume. Kõik oli nii teistmoodi kui Euroopa lossides. Ruumid oleks võinud olla ka möbleeritud, siis oleks saanud väheke parema ettekujutuse sellest elust seal. Hämarad sammaskäigud ja koridoriderägastik, ruume valgustamas vitraažaknad. Eriti uhke oma seinamaalingutega oli sultani puuviljatuba. Troonisaalis asus sultani troon, millest paremale rõdu alla jäi sultani ema koht koos saatjaskonnaga. Üleval rõdul mängisid muusikud. Vähemasti nii me seina pealt lugesime. Troonisaalis võisid käia vaid lemmiknaine, teised lemmikud ja tütred. Sultan võttis vastu siin oma kõige tähtsamaid sõpru.

See ringkäik haaremis oli kahtlemata väga hariv ja huvitav, aga nüüd oli aeg lahkuda.

17:30 väljusime sultani valdustest tänavale. Natuke nälg oli ka. Piretiga kostitasime endid maisiga. Mina ostsin keedetud maisitõlviku ja Piret röstitud. Mekkinud mõlemat, jõudsin otsusele, et keedetud maitseb mulle rohkem. Tõlvik oli suur ja toitev. Mitte ei jaksanud kõike ära süüa. Ja kuna kuskil prügikaste näha polnud, siis raske südamega käitusime nii nagu teisedki. Panime lihtsalt koos paberiga puukese alla maha kõnniteele. Sant tunne küll oli, aga mis teha, käekotti ju ei pista. Tüdrukud ostis aga jäätist ja jäätisemüüja tegi jälle natuke trikke.

Väheke kehakinnitust saanud, võtsime ette poekesed, mis Hagia Sophia müüride taga tänava ääres rivis seisid ja meie tee just nendest mööda viis. Piret tahtis endale kleiti. Astusime siis ühte sisse, kus kohe väga aktiivne meesterahvas müügiga tegelema hakkas. Lõpuks surus pea-aegu vägisi Pireti proovikabiini ühte musta kleiti selga proovima. Seisin siis kabiini, mis seisnes ühes nurgakeses, millele ette tõmmatud kardin, turvaks, et müüja liiga aktiivsena kabiini ei tormaks.

Kui Piret välja astus, siis tõttas kohe müüja ta juurde ja kukkus kiitma: „You are so beautiful“.

Siis haaras Piretil õlgade ümbert kinni, surus ennast ta külge ja nii naid seisid kahekesi kõrvuti peegli ees. Müüjal nägu puuksutas peas ja muudkui seletas: „ But so are you more beautiful“ Hea, et lõppu veel ei lisanud, et : „My grandmother made it spetially for you“.

Noh ja kuna kleit oli tegelt ka ilus ja onu oli ennem Piretile hinnaks öelnud 65.- raha ja see oli kindlalt tema viimane pakkumine, siis nüüd plaksutas Piret oma pikki ripsmeid ja ütles: 60.- ja ära rääkis. Saigi selle hinnaga.

Tüdrukud ostid endale „puhtast siidist“ püksid, aga nad ei osanud vist nii hästi ripsmeid plaksutada, nii et hind alla 25.- ei läinud. Küll Triin üritas moosida, et ta ei räägi teistele, et see nende saladus, et tema 20.- saab. Aga ei õnnestunud.

Sisseostud tehtud, oli järgmine päevakorrapunkt Sinise Mošee tasutal purskkaevu juures Sultanahmedi väljakul pildistamine. Tahtsime seal grupipilti teha. Valisime koha välja ja palusime ühte lähedal olevat inimest aparaadi taha, et meid jäädvustada. Ilus pilt tuli.

Nüüd trammile. Ei leidnud kohe üles žetooni automaati ja lõpuks tuli välja, et seal seda polegi. Oli hoopis väike putka, kust saime vajaminevad plastmassijublakad ja vett ka, sest jätkuvalt oli väga palav. Kui mina ostmise lõpetasin, siis olid piigad kõik kadunud sisse väikesest uksest ja laskunud mööda kitsast treppi keldrisügavusse. Kahtlane koht, aga kui alla kohale jõudsin, siis võttis ahhetama. Ma pole elus nii palju ehteid näinud. Neli väikest toatäit ehteid. Neid rippus laes, seintel, ustel. Neid oli igal pool ja kõike võimalikku. Neid oli vist miljoneid. Silmeest oli kirju. Kaelaehted olid peas kinni. Paradiis, mul ehete vastu teatavasti nõrkus ka. Piert läks kohe heaga välja tagasi ja sai endale õues kohe peigmehe ka. Vaibamüüja, kes mitte ei tahtnud hiljem uskuda, et tüdrukud kõik ta tütred on.

Aga meie seal keldris. Onu, kes seal toimetas, tegi neid kulinaid kohapeal. Valisime endile kõrvarõngaid, sobrades suurtes korvides. Mitte ei osanud ühte teisele eelistada. Ma tulin lõpuks sealt ära 8 paariga. Tibid proovisid kaubelda ka, aga see onu sai millegi pärast väga pahaseks ja muutus kohe väga pahuraks. Imelik onu, aga ilusad ehted.

Tramm, mis ette sõitis, oli nii puupüsti täis, et tüdrukud tuli sõna otseses mõttes sisse lükata ja mina enam peale ei mahtunud. Uksed rammisid kinni nii, et nühkisid inimeste tagumikke. Jäin üksi peatusesse järgmist trammi ootama. See tuli kohe minuti pärast järgi ja oli pooltühi. Sain isegi istuma ja konditsioneer jahutas mõnusalt. Vaatsain akanast mööda libisevat linnamelu. Möödusin juba tuttavatest mošeedest, tänavanurkadest ja Suurest turust. Kodupeatuses hotelli ees välja astudes, võttis mind vastu selgelt hämmingus ja pahane Piret. Üle jalakäiate silla astusid Tibid hotelli poole. Piret valgustas mind trammis toimunud intsidendist, kus nad kõik teravalt türgi meeste lähenemismeetodeid tunda said. Ilustamata öeldes oli seal üks või kaks perverti, kes kõiki tüdrukuid järgimööda oli otsustanud läbi kobada, sest ei suutnud vist otsustada, kes kõige kaunim on. Noh ja siis tüdrukud olid sõimanud eesti keeles ja inglise keeles, aga ei midagi. Piret oli siis üle trammi röögatanud, aga ikka ei midagi. Ümberringi olid kõik nii kala pilguga vahtinud, et no mida on, üks valge lits tuleb nüüd ütlema, mida tohib ja mida mitte. Aga siiski leidus üks ülikonnas härrasmees, kes tüdrukute kaitseks välja astus ja nad ükshaaval vahekäiku lasi ja ise vahekäigu ette korgiks jäi, et perverdid plikadele ligi ei saaks.

19:00 olime hotellis tagasi. Kui tüdrukud mind nägid, siis tahtsid kõik koos seletada, mis juhtunud oli. Ilmselgelt olid nad ärritunud. Läksime kohe õhtust sööma. Täna rõõmustati meid kanašnitsliga riisi ja spagettide juurde. Algatuseks salat, siis šnitsel ja lõpetuseks arbuus. Tüdrukud olid täna kuidagi kärmed sööma ja lõpuks jäime einestama koos Anneli, Tairi ja Mari-Anniga. Viimane valgustas meid türgi kultuurist ja rahvusküsimustest. Viskasime nalja ja kui meie Piretiga kahekesi jäimeme, siis kiskus meil sootuks asi käest ära. Meie vastas lauas sõi üks kiilakas. Siis me kujutasime elavalt ette kuidas kiilakas peapeale päikesekreemi määrib ja kuidas sellest hoolimata ära kõrbeb ja siis hiljem hapukooremaski teeb. Meil oli nii naljakas. Ei tea isegi, mis meile sisse läks.

20:30 istusime bussi, et sõita Taksimi kontserdile. Kostüüme selga panema ei pidanud vaid olime täna pealtvaatajate rollis. Meie peaeesmärk oli täna kuulata Ellerheina kontserti. Seadsime end sisse Pireti ja Mari-Anniga rõdule. Lootsime kuulda midagi lahedat, aga see eeskava, millega nad seal üles astusid, oli kõike muud kui sobiv sellise tänavakontserdi jaoks. Kahtlemata nad teevad kõrgliiga muusikat, aga koht oli ebasobiv. Hällilaulud ja siis kraaksumine ja ohkimine. Lava ees terve saalitäis kilavate silmadega mehi. Ainukesed head ja sobivad asjad olid kaks türgikeelset laulu, mis kontserdi lõpetasid. See on puhtalt minu arvamus.

Peale seda algas A-grupi 5 minutilise kava kontsert. Midagi väga ekstravakantset meelde ei jäänud. Lihtsalt huvitav on vaadata teiste rahvaste tantse. Tibid veetsid vist enamuse aja taga esinejate telgis ja tegid veetopsidega nalja.

23:15 ärasõit. Olime kokku leppinud, et igal õhtul kui kontsert lõpeb, läheme kohe bussi, et hotelli sõita. Suuremosa olid sellest korraldusest ka aru saanud, aga kaks jõhvikat neidu mitte. Bussijuht hakkas juba uksi sulgema, kui keegi tagant hüüdis, et kahte tüdrukut pole. Telefoni vastu ei võtnud. Siis saadeti üks noormees neid otsima. Samal ajal otsustas Volli, et temal on ka vaja minna neid omakorda otsima. Siis jõudsid tüdrukud bussi ja taheti liikuma hakata, aga siis polnud poisse. Kui lõpuks poisid kohale jõudsid, siis uksi sulgedes hüüti, et nüüd pole Vollit. Bussijuht ja Emre olid juba täitsa pahased sellise palagani peale. Oma 15-20 minutit jantisime seal. Mari-Anni ka meiega seekord polnud, kes oleks väheke asja silunud. Nad olid Uuno ja Mardiga kolama läinud. Minul, kellel tegelikult mingit pistmist selle looga polnud, oli ikka väga piinlik. Oleks et keegi oleks siis vabandanudki, aga ei. Juba teine kord selle päeva jooksul ja see ei teinud teps mitte enam nalja.

Lõpuks läks ikka sõit hotelli poole lahti, kuhu jõudsime peale keskööd. Meie läksime Piretiga magama kella 2 ajal.

V PÄEV – 13. JUULI 2010 – TEISIPÄEV

8:00 oli aeg ärgata. Päike säras õues ja silm puhkas aknast välja vaadates linna siluetil. Ees ootas järjekordne huvitav päev. Seadsime end korda ja ...

9:00 läksime sööma, mis peale baariruumi proovi tegema. Mis hommikul tehtud see hiljem hooleta. Õhtu oli tulemas meil esinemine oma 5 minutilise programmiga. Tegime paar korda läbi, silusime mõnda veakohta ja oligi töö tehtud. Kohustuslik festivaliprogramm algas meil alles õhtul. Päev oli vaba.

11:00 pakkisime end ikkagi bussi, et sõita festivalipaika ringi tolgendama. Vaja oli oma nägu ära näidata, et me ikka oleme kõigest pakutavast väga huvitatud. Enne veel kui mina bussi jõudsin, toimus väike vahejuhtum. Nimelt jäin ma koos Jõhvi noortega lifti kinni. See oli selle lifti puhul üsna tavaline, kuid mul oli siiani õnnestunud sellest pääseda. Teised olid juba mitu korda kinni jäänud. Seisime kahe korruse vahel päris üleval. Jube lämbeks läks. Korraga hakkasid inimesed uksele koputama. Palusime, et nad läheksid alla ja ütleksid valvelauda. Ootasime edasi. Keegi ei tulnud. Lõpuks helistasin Mari-Annile. Ta algul arvas, et ma teen nalja. Lõpuks tuli üks retseptsiooni töötaja ja lasi meid sealt välja. Higipull sellest soojusest ja lämbusest otsaees sisenesime bussi.

Festivalipaigas külastasime esmalt Türgi rahvusmuuseumi väljapanekut. Seal oli igasugu vana kraami: tööriistad, nõud, ehted, riided ja isegi ehitusdetailid. Ei miskit erilist, nagu ikka üks ajaloomuuseum. Ega me väga palju aega seal ära kulutada suutnud. Kiikasime siis käsitöötubadesse ja veetsime aega pargis. Parki olid paigutatud ka teisaldatavad WC-d esinejate jaoks ja see ala oli traataiaga eraldatud ülejäänud pargist. Aga üldsiselt olid need sellises seisus, et targem oli hotellis ära käia. Õhtuti polnud seal valgust ka ja kõik tuli toimetada tunde järgi. See oli väga ebameeldiv, teadmata, mis olukorras see kabiin parasjagu on, saades väljatulles suure üllatuse osaliseks, et oled ennast ära määrinud. Öki!
Saime kätte ka oma lunch-boxid, mis kaasa võtsime. Tuterdasime seni ringi, kuni oli aeg uuesti bussi istuda. Meil oli võimalus valida kahe tegevuse vahel, millega soovime oma päeva sisustada. Kas minna uhkesse ostukeskusesse ostuteraapiale või hoopis veeta paar tundi Euroopa ja Aasia vahel laevaga liueldes piki Bosporuse väina. Ilma ühegi erimeelsuseta valisime viimase variandi.

BOSPORUSE VÄIN

Bosporus on üks maailma tihedama liikusega veeteid, osa ainsast laevateest Mustalt merelt Vahemereni. Kõigest 32 km pikkune väin, mille laius on 372 m kuni 3 km, ühendab Musta mere Marmaraga, eraldades Euroopa ja Aasia.

(allikas Silmaringi Reisijuht)

12:45 alusasimegi sõitu Bosporuse poole, sadamasse, kust laevuke väljuma pidi. Kogu eestlaste seltksond jagus siin kaheks. Osad läksid Mari-Anniga koos osturetkele ja ülejäänuid siis tulid veele. Kuna see reis oli mõeldud kõigile soovijatele, kes festivalil osalesid, siis pidime puude alla pargis oodates aega parajaks tegema, kuni ka ülejäänud grupid kohale jõudsid. Emre jäi meie liikumist kureerima. Etterutates olgu öeldud kiidusõnad Emrele, sest minu meelest oli ta väga asjalik saatja. Oli meie jaoks alati olemas, kui miskit vaja, uuris välja ja abistas meid igati.

Pargis jalutas ringi onu, kellel peapeal uhkeks torniks laotud seesamisaiakesed. See oli suurepärane võimalus see Türgi spetsialiteet ära maitsta. Maksis 1 raha. Andis onule raha, tema kükitas ja mina võtsin saiakese. Kätega ta üldse seda suurt kandamit kinni ei hoidnud. Tore vaatepilt. Onu sai nii mõnegi mündi võrra rikkamaks.

14:00 – 16:00 veetsime aega mõnusal jõelaeval Bosporuse väinal. Päike paistis, ilm oli selliseks ettevõtmiseks super. Kerge tuuleõhk sasis juukseid. See oli tõelise puhkuse tunne. Juba teist korda sellel reisil. Mõnus!

Seadsime end kohe sisse laeva tagaotsas päikesetekil. Osa päikesetekist oli kaetud ka varikatusega, aga meie tulime ikka suve nautima, nii et rätikud pähe ja päikest võtma. Mitte et mõni juba liiast saanud polnud.

Sadam, kust me laevale astusime, asus Kuldsarve lahe ääres. Terve see kallas, kuni silm ulatus, oli täis kaikohti ja veel kiikuvaid laevukesi. Küll suuremaid, küll väiksemaid. Kõik nad ootasid turiste. Meie paadike läks päris täis. All salongis oli ka võimalik istuda. Üleval oli baar, kust sai ennast hea ja paremaga varustada. Inimeste vahel kõndisid ringi ka kandikutega kelnerid, milledel vesi, tee, vahvlid ja värskelt pressitud apelsinimahl. Ühel kelneril juhtus otse meie silme all õnnetus. Nimelt kukkus üks tops apelsinimahla maha ja otse Olegi sülle. Vabandused ette ja taha. Koos nad minema läksid. Tagasi tuli noormees aga üksi, küsisin, et kompensatisooniks ikka üks tops mahla anti või!? Aga ei antud. Anti paberit, millega end ära puhastada.

See laevasõit oli tõeliselt meeliülendav kogemus. Ümberringi oli nii palju ilu, mida meelde jätta ja endasse ammutada. Paremale jäi Euroopa. Pikki kallast püüdsid pilku vanad villad oma paadisildadega, mis meenutasid vanu riigi hiigelaegu. Armas ja luksuslik linnaruum, kuhu oleks tahtnud jalutama minna. Ja siis tuli tõeline iluduste iludus. Bosporuse kallast ääristas korraga oma 200 m marmorit. See oli DOLMABAHCE PALEE, oma täies ilus ja suursusgususes. Imekaunis! Sõitsime ja sõitsime, vaatasima ja vaatasime, mitte ei lõppe ära. Pikk marmoraed, mille taga väiksemad ja suuremad pitsilised hooned. Küll aiapaviljonid, jalutusteed, purskkaevud ja võimas peahoone. Imepärasemaks muutsid selle veel palmid ja õitsvad põõsad. Õhuline, pitsiline, õrn ja täiuslik. Tegu oli arhitektuurilise kunstiteosega. Kogu kooslus moodustas ühe tervikliku ja muinasjutulise omaette maailma, mida peab oma silmaga nägema.

DOLMABAHCE PALEE

Sultan Abdülmecit soovis Osmani impeeriumi Euroopa maailma järgi uueks muuta ja selle tulemusena valmis 1856. aastal luksuslik Dolmabahce Sarayi Bosporuse kaldale, kuhu sultan kolis kogu oma pere ja valitsuse, mis enne oli pesitsenud Topkapis. Luksuslik on see tõesti oma 45 vastuvõturuumi ja rõdudega ning pillavate kuld- ja kristallkaunistustega, mis võistlevad Versailles` lossiga Pantsusmaal. Saatuse irooniana kiirendas kogu see liialdamine impeeriumi kokkuvarisemist ja viimane valitseja pages siit eksiili 1922. aastal. Kaldaäärne fassaad on 284 m pikk. Riiklikud apartemendid asuvad vasakul, tseremoonia saal keskel ja haarem paremal.

(allikas Silmaringi Reisijuht)

See on kindlasti koht, kuhu tahaksin minna, kui kunagi õnnestub veel Istanbuli külastada.

Kaugusest hakkas paistma sild, BOSPORUSE SILD, mille all paremal kaldal ilutses mošee ja minarett. Kaunis! Aga sild ise läks joonlauana üle väina otse Euroopast Aasiasse. Ilma ühegi suure tugijalata, ainult kaks suurt sillaposti, üks ühelpool ja teine teiselpool silla otsas, millede külge trossid olid kinnitatud. Suur ja pikk. Mida lähemale jõudsime, seda suuremaks läks. Kui selle alt läbi sõitsime, varjutas see hetkeks kuuma päikese. Täitsa mõnus oli viludas olla. Aga alt üles, otse silla alla vaadates, oli ta ikka massiivne küll, kuigi kaugusest jätab väga peene mulje.

BOSPORUSE SILD

1973. aastal avati ametlikult see kõrge rajatis, mis ühendab Euroopat ja Aasiat üle Bosporuse väina, et tähistada Türgi Vabariigi loomise 50. aastapäeva. 1560 m pikkusena on see maailma kuues pikim rippsild. Jalakäiaid sillale ei lubata.

(allikas Silmaringi Reisijuht)

Kui silla alt läbi olime, tegi väin väikese käänaku vasakule ja hakkas paistma veel üks sarnane sild. Selleni me välja ei põrutanud. Vaid natuke peale EUROOPA KINDLUS tegime tagasipöörde ja hakkaisme mööda Aasia poolset kallast tagasi tulema. Seda kindlust oli Martin külastanud ja ütles, et olevat lahe turnida olnud ja tasus käia küll. Väinalt vaadatuna paistis see justkui mäeküljele rajatud rüütlikindlus oma sakiliste müüri- ja torniäärtega. Kuna mäekülg pani juba ise ette arhitektuurilise omapära, siis asetses see huvitavalt eritasanditel ja moodustas kaskaadiliselt asetseva ansambli. Väga huvitav ja ilus!

EUROOPA KINDLUS

Valmistudes 1452. aastal Konstantinoopolit vallutama, ehitas Mehmet II selle tohutu kindluse Bosporuse kitsaimale kohale, varasema Aasia kindluse vastu, et lõigata läbi linna varustamine. Kindluse kolme peamist torni ümbritseb hiiglaslik 13 bastioniga müür. Peatornist sai hiljem vangla. Pärast restaureerimist 1953. aastal on kindlus nüüd vabaõhuetenduste toimumise kohaks.

(allikas Silmaringi Reisijuht)

Aasia kaldas oli rohkelt rohelust ja paistsid silma luksuslikud villad oma suurte aedadega. Üks väike lossikene ilutses ühe väikese liivaranna lähedal, mis oli selgelt ülerahvastatud. See oli ka ainuke rand, mis silma paistis.

Rahvas laeval oli kohati ülemeelik. Vene poisid tegid jõu- ja ilunumbreid, rippudes varjualuse torude küljes ja tõstes lõuga. Eputada oli ju ikka vaja. Siis üks neiukene, äkki ungarlanna hakkas mängmima poistega veesõda, mis lõpuks läks üle a la märja T-särgi etenduseks ja postitantsuks.

Meie lihtsalt istusime, vaatasime ja kommenteerisime. Varju alla läks lahti tantsulka. Tibid üritasid ka korra kaasa lüüa ja keerutasid oma seelikuid, aga tüdinesid sellest kiirelt. Lehvisid nii sama mööda laevatekki ringi ja näitasid ennast. Vahelduseks väike fotosessioon ja moe-dem küll mütsi, salli või prillidega. Lõbus oli ja sõit saigi läbi!

Laevalt maas juba tuttavate puude all, tuli väheke oodata, kuni buss koos poodlejatega kohale jõudis. Ka neil oli hästi läinud ja oma käiguga igati rahul.

16:30 olime juba hotellis tagasi. Tibid läksid kohe oma tubadesse, aga meie Piretiga veejahile.

Tõttasime üle sebra. Õnneks oli seal ka valgusfoor, mis autode hullumeelset kihutamist ja tuututamist natuke ohjas. Hotelli juures tänavanurgal oli lausa liiklusmärk, mis keelas signaalitamise. Palju aega me vee ostule täna ei kulutanud, vaid läksime ka kohe hotelli.

Viskasime end veidikeseks vooditele siruli. Sirvisin Istanbuli reisijuht ja lugesin Piretile ja endale ka loomulikult, üht-teist huvitavat selle linna vaatamisväärsuste kohta. Põhiliselt keskendusime neile, mida olime juba näinud. Saime teada nii mõndagi huvitavat.

Mida Tibid sel ajal tegid, ega ma teagi, aga tõenäoliselt mõned magasid, osad lugesid ja mõni lesis nii sama. Mina pole ühelgi oma reisil nii palju puhanud kui Istanbulis. Kohe harjumatu on päise päeva ajal sellises võrratus kohas nagu Istanbul, voodis lesida ja lugeda. Lausa piin oli :). Minu nägemisjanu on ikka selle koha pealt täitmatu.

18:30 jõudis kätte õhtusöögi aeg. Istusime alati kõik koos ühes lauas. Täna pakuti riisi ja spagettide juurde liha hautatud juurviljadega. Ja loomulikult salat. Magustoiduks oli pisike magus pallike. Seda ei oskagi kohe kirjeldada, aga isegi minul, magusaarmastajal jäi suu lahti. See oli midagi sellist: sulatatud suhkur, mesi ja natuke jahu sidumiseks ja see kõik oli keedetud õlis. Huh, mõnusmagusad õlipallid :). Ei läinud peale. Üks kosutav kausitäis arbuusi kulus küll selle peale ära.

Istusime Piretiga päris tükk aega laua ääres ja lobisesime. Tibid läksid end korda seadma. Kostüümid tuli selga panna, sest ees ootas esinemine. Käisin neid tubades fotokaga kollitamas ja nende toimetusi jäädvustamas.

20:15 istusime bussis ja algas meie esimene esinemisõhtu. Õues oli juba pime kui kohale jõudsime. Kontsert käis. Igal õhtul algas 20:00 soojenduskontsert, enne kui lavale astusid tantsukollektiivid erinevalt maadelt. Ei teagi täpselt, kes just sel õhtu esinesid. Igaljuhul kell

21:30 algama pidanud kontsert algas hoopis kell 22:00. Seni veetsime aega taga esinejate telgis, kuhu olid kogunenud B-grupi tantsiajd. Meie koos Jõhvikatega kuulusime mõlemad B-gruppi ja nemad esinesid ka. Melu missugune. Sinna oli toodud kohvi ja tee automaadid, kust sai valida erinevaid sooje jooke. Loomulikult ei puudunud vee automaat.

Tehti sooja ja eriti populaarne oli pildistamine. Meie Tibisid muudkui paluti pildile. Küll üksi, küll kambakesi. Igasugu erinevais riideis tegelasi sai pildile. Eks see oli vähe põnev ju ka. Tähelepanu mis-sugune ja piigad nautisid seda täiega.

22:00 algas siis kontsert. Olime kohe alguses, peale türklaste avanumbrit, mis oli iga kontserdi algul üks ja see sama, nii et võib öelda, et meie alustasime kontserti. Lahe. Videokaamera andsin Pireti kätte ja ise jooksin fotokaga lava ette kohe, kui Tibid olid lava taga valmis. Pabistasin väheke muusika pärast, et kas see ikka korralikult mängib, aga teha polnud mul enam midagi. Rahvast oli palju ja et pääseda heale pildistamispositsioonile, tuli hulgaliselt vabandada ja naeratada. Valdavalt olid publikuks meesterahvad.

Tibid tulid lavale, muusika hakkas mängima. Kõik töötas ja esitus oli hea. Eriti suurt kahinat publiku hulgas tekitas tüdrukute kiire kostüümivahetus, mis leidis aset laval rahva silmeall. See seisnes siiski kõigest ühe pluusi äravõtmises, mille all oli must pluus ja siis tõmbasid nad sellel mustale pluusile võrksärgi peale. Noh ja siis muuseas tantsu ajal sättisid ka juuksed uude soengusse. Rahvas oli sillas. Vähemasti tundus see nii reaktsiooni järgi, mis publikust kostus. Meie 5 minuti lõppedes kõlas juubeldav aplaus, aga selles kaua särada ei lastud. Kohe tuli järgmine seltskond lavale ja meil tuli end võimalikult kiirelt ära koristada. Olin etteastega väga rahul ja tagatelgis tegin Tibidele ka suure kalli.

Piret tuli aga natuke löödult lava eest telki, et kassett sai täis ja ta ei saanud kõike linti. Noh jah, minu viga. Teadsin küll, et kassetti on vähe, aga arvestasin sellega, et meie numbrid mahuvad mõlemad ilusti peale. Aga seda ma ei arvanud, et Piret enne türklasi ka filmida tahab :). Nii siis läkski, et saime oma esinemisest peale vaid esimese poole.

Kontsert läks edasi. Seadsime end Piretiga koos Mari-Anniga juhendajate rõdule vaatama. Sealt jälgis kõike igal õhtul ka peakorraldaja isiklikult. Õhtu oli mõnus ja soe. Pakuti teed ja kohvi. Mõnus, valges tugitoolis istuda, juua imehead teed ja nautida kontserti. Šeff!

Korraga tuli rõdule üks väga ümmargune moslem oma kahe naisega. Olid nad siis naised või õed, kes seda teada võib, aga üleni mustas nad oli. Väikesest pilust paistsid ainult simad. Nad seadsid end istuma kõige lavapoolsesse tagumisse nurka diivanile ja tellisid endale teed. Mul tekkis hasartne huvi, et kuidas nad seda joovad, kas tõesti nii nagu jõuluvana habeme alt õlut. Seadsin end sedasi istuma, et sain jälgida laval toimuvat ja silmanurgast nurga istuvaid musti kujusid. Ja oligi nii. Tõstsid oma mustad lapakad, mis nägu katsid, alt nurgast natuke üles ja siis rüüpasid. Samal ajal nägu veel peita üritades. Korraga käratas mees ühele miskit peale. Tundus, et naise nägu oli liiga palju paljastatud. Lapakas oli vajunud liiga ninale ja silmade ümbert paistis natuke liiga palju nahka. Naine kohe keeras oma näo pimedasse nurka ja kohendas lapakat nii, et ainult silamad välja jäid. Sellega kontsert ka naiste jaoks lõppes, sest see nn härra käsutas nad alla minema. Mõtlesime, et kuidas nad küll trepist alla ei kuku. Nad ei näe ju mitte midagi.

Noh ja põhismõtteliselt nende elamustega see päev õhtusse jõudiski. Teravaid seiku Türgi meestega jagus sel õhtul Jõhvi naistele, kes hoogsalt pealetükkivate meeste brutaalseid lähenemiskatseid tõrjusid.

Teel tagasi ületasime taas juba tuttava Kuldsarve lahe. Ma ei väsi sellest imeilusast vaatest vanalinnale, kus Sinine Mošee ja Hagia Sophia oma valgustatud minarettidega üle linna valvavad. Tuledes sadamad ja promenaadid vee ääres. Võrratu!

Peale keskkööd olime hotellis tagasi. Meie lõpeatsime oma päeva Pirtetiga rahulikult oma toas muljeid vahetades ja dušši all käies.

IV PÄEV – 12. JUULI 2010 – ESMASPÄEV

8:00 äratas kell meid uuele päevale. Päike säras aknast sisse ja kardina eest tõmmates oli katuste kohal pilvitu taevas. Möödunud päevade hall vine oli kadunud. Minarettide torniripud särasid päikesekullas. Vaade linnale oli hoopis teistsugune kui vihmastel päevadel.

8:30 läksime hommikust sööma, mis muutus igahommikuseks rutiiniks.

9:30 kogunesime alla fuajeesse, et bussiga sõita festivalipaika, sest tänasest algas festival ja sellega seonduvad tegemised-toimetused. Aga oh imet, bussi veel polnud ja pealekauba oli meie eilne saatja Miku asendatud Jussiga. Seekord heledanahaline tumedapäine kena noormees ja kelle nimi oli tegelikult Emre, aga kuna plikad tema nime ei teadnud, siis nad nimetasid ta Jussiks.

Algas bussi ootamine kõnniteel. Ilm oli palav ja kõik otsisid kuskilt päikese eest varju.

9:55 oli buss lõpuks kohal ja hakkasime sõitma Taksimi. Liiklus on küll seal täiesti hullumeelne. Ainult üks tuututamine käib ja kes kõvem mees on, kellel suurem neljarattaline, see võidab võimuvõitluse.

Peatusime Taksimi ääres lillelettide juures, kust siis jala lava juurde kõndisime.

Olime meie parasjagu tänavat ületamas, kui üks takso signaali lasi, kummi vilistas ja kohalt tuiskas. Mis sellest, et inimesed ülekäigurajal. Üks Jõhvi tüdrukutes sai sellelt taksolt kintsu pihta riivata. Piiga sai suure ehmatuse osaliseks, õnneks füüsilist vigastust polnud, aga emotsionaalne küll. Jõudnud kõnniteele, puhkes ta kohe nutmas. Läksin ta juurde vaatama, et ega ta vigastada saanud, õnneks mitte. Huvitav oli aga see, et kui mina parasjagu piiga juures olin, siis tuli juba Emre veepudeliga, et joo ja rahune. Väga tähelepanelik temast.

Kohale jõudes jagas Mari-Ann laiali kaelakaardid, mis oli siis väga tähtis dokument festivaliterritooriumile ehk siis esinejate telki ja hotelli sissepääsemisel vajalik. Tegelikult hotellis ei pidanud me seda kordagi näitama. Telgiväravas ikka paar korda tuli sellega lehvitada.

10:30 pidin mina minema VIP ruumi juhendajate koosolekule ja kohtumisele korraldajaga. Nagu eelpool juba kirjutatud, asus see kohe lava kõrval suure telgi II korrusel. Valge nahkmööbel ja puha. Peen värk. Seadsime end Volli ja Mari-Anniga rõdule sisse, kust avanes Taksimile väga hea ülevaade. Samuti lavale, kus käisid parasjagu proovid. Olin tüdrukud omapäi jätnud ja nüüd nad passisid lava taga ja ootsaid, millal lavale lastakse. Lootust oli, et möödunud õhtul oli õige tehnika üles pandud ja meie muusika ikka mängib. Pidime saama läbi teha nii eilse untsuläinud proovi Regitantsuga ja siis teisipäevaõhtuse 5 minutise programmi, kuhu kuulusid siis lühendatud variandis Rikis ja TTF. Ajalimiidid olid väga täpselt ette antud ja nendest pidi ka kinni pidama, sest muidu oli oht, et lihtsalt keeratakse peapuldist suvalisel ajal heli kinni. Meie olime omad asjad täpselt raamidesse mahutanud, nii et sellega probleeme poleks tohtinud tulla. Mari-Ann ütles mulle, et tänaõhtusele avakontserdile oleme väljavalitud, kes esinevad. Tore.

Samal ajal kui tüdrukud proovi ootasid, kutsuti meid rõdult telki sisse. Rahvast oli kogunenud omajagu ja kõik olid end kuidagi kaootiliselt läbisegi mööda ruumi laiali paigutanud. Leidisme siis endale ka kolm mugavat valget tugitooli ja platseerusime suvalises kohas. Kõigile serveeriti teed ja kohvi, sinna juurde väikesed küpsisenäkid.

Kui kõik kohal, võttis peakorraldaja Tripp, nagu Mari-Ann teda kutsus, sõna. Mari-Ann oligi talle selle hüüdnime pannud ja nüüd pidavat nii mitmedki teda selle nimega kutsuma. Väike tutvustusring ja siis juba korraldusliku poole juurde. Üks tähtis asi oli see, et kaelakaardid tuleb kogu aeg kaelas hoida, muidu ei lasta territooriumile. Teine asi oli suitsetamine ja joomine, mis oli festivali territooriumil rangelt keelatud, kuna tegu oli noortefestivaliga. Sama kehtis ka hotellides, mis oli samuti festivali territoorium. Aa ja siis veel see ka, et festivali territooriumil oli palja ülekehaga viibimine keelatud. Tüdrukutel siis päevitusriietega. Ühesõnaga, riided tuli seljas hoida. Noh ja siis vist tähtis info sellega lõppes. Paar viisakusavaldust ja tervitamist ning lippasin alla Tibide juurde, kes veel jätkuvalt oma proovi ootasid. Kui sinna jõudsin, olid nad närvis ja

pahurad. Hakkasid kohe kibekiirelt mulle selatama, et neile oli öeldud, et nad esinevad täna õhtul ja siis natukese aja pärast, et ikka ei esine, hoopis Jõhvikad esinevad. Segadus ja nördimus võttis maad. Mari-Ann tuli ka sinna ja uuris väheke asja. Meid pidavat teleülekande jaoks liiga vähe laval olema. Nad tahavad suuremat rühma, kes lava ära täidaks. Noh, eks pettumust tekitas lihtsalt see, et meil nii ei tehta, et öeldaks välja, et teie ja siis taganetakse. Enne pannakse asjad ikka kindlalt paika, kui midagi välja öeldakse. Aga sellise ootamatuste eest oli Mari-Ann meid juba ette hoiatanud, nii et tuli jääda rahulikuks ja leppida nende otsusega. Lärmilöömine oleks meile ainult karuteene teinud. Niisiis tegime oma proovi ära. Muusika mängis küll, aga viskaks sisse mõned imelikud vimkad. Õnneks need rütmipilti ei muutnud ja tantsimist ei seganud, kuigi see pani mind natuke muretsema, et kas kontserdil ikka kõik töötab korralikult. Tegelikult nagu oleks pidanud, kuna kõik lasti juba arvutisse ära ning kontserdil enam CD-d ei kasutatud.

12:00 olime prooviga ühelpool ja ees ootas kaks tundi vaba aega. Mari-Ann oli lubanud meid viia Uus-Istanbuli peatänavale, mis sai alguse kohe Taksimi väljaku ühest nurgast. Pikk-pikk šopingu tänav, nagu meil Tallinnas Viru tänav, aga mitu korda pikem. Keset munakivisillutisega tänavat sõitis vana punane tramm, millega sai ühest tänava otsast teise sõita. Tänav kulges laskuvas joones muudkui allapoole ja selle pikkus pidavat olema vist umbes 2 km. Silme eest läks kirjuks. Palju inimesi, mille kohta ütles Mari-Ann, et see on veel vähe. Õhtuti peaksite seda nägema. Siis muudmoodi liikuda ei saa, kui pead vooluga kaasa minema. Üsna pea jättis ta meid omapäi kondama. Algul lihtsalt jalutasime. Arvukad põiktänavad olid samuti müügilettidest lookas, kuna poed olid kolinud siseruumidest tänavale. Ostuparadiis, mis muud. Kõike võimalikku ja võimatut. Sel tänaval oli ka palju uhkeid ja kalleid kaubamaju, kuhu me sisse piiluma ei läinudki. Põhiliselt vaatasime siiski neid lette, mis väljas olid ja seiklesime väikestel kõrvaltänavatel. Lahedad kitsad tänavad. See oli siiski selline vanem linnaosa, mitte vilauus. Mitmekordsed kortermajad varjasid tänavaid päikese eest ja seal oli mõnus jalutada. Korra kaotasime Maria silmist, tegin juba tagasikäigu kohtumispaika, mille olime kokku leppinud, et kui keegi ära kaob, siis lähme kohe sinna ja ootame just sellel tänavanurgal. Liikusime muidu kõik koos. Aga leidsime Maria õnneks üles ja jätkasime retke. Peatuse tegime jäätisemüüja

juures. Türgis on huvitav veniv jäätis, mida ei saa normaalselt limpsida vaid see venib kui näts. Jäätisemüüjad on riietatud iseloomulikesse vestidesse ja nad on väga valjuhäälsed, et ikka oma luugist end kuuldavaks ja nähtavaks teha. Kutsuvad muudkui ostjaid ligi. Liisa oli vist esimene, kes leti äärde astus. Jäätisemüüja tegi igasugu trikke enne veel kui see jäätis sinna vahvli sisse jõudis ja siis „kiusas“ Liisat ka, enne kui ta selle enda kätte sai. Need trikid käisid kõik selle müügitaktika juurde ja mis seal salata, täitsa lõbus oli. Aga kahjuks ülejäänuid ta enam nii palju ei lõbustanud, kuid jäätis oli sellegipoolet hea. Maarja tundis end väheke kehvasti. Mingi kõhuhäda piinas teda pahal moel, aga ta püüdis vapper olla.

14:00 olime Taksimis tagasi. Saime telgist kätte oma lunchbox-id ja sättisime end telgi taha parki murule sööma. Üksikult uitav Uuno ühines ka meie lõunaringiga. Pakikese sees oli siis pikk sandwich oliivimoosiga (see ei maitsenud küll mitte kellelegi eriti), muffin ja kõrrejook.

14:30 olime juba hotellis tagasi ja ajasin Tibid proovi tegema. Pärast seda oli ülesandeks kostüümide korrastamine, sest õhtul oli vaja kostüümides viks ja viisakas välja näha. Meie Piretiga läksime aga ostureisile. Vesi oli otsa saamas ja võtsime varustaja rolli enda peale. Et aga aega oli veel küllaga, kuni kohustused kutsuma hakkasid, siis läksime agulisse kõndima. Suundusime otse hotelli vastast väikesest mäkke tõusvast tänavast üles ja olimegi agulis, kõigest üks tänavavahe peatänavast. Päeval oli seal ikka rahulikum ja hirmu ei tekkinud, sest ka naisterahvaid oli liikumas. Räpane oli endiselt ja pesud rippusid akende kohal. Halbu lõhnu tungis ninna. Rääbakad kassid jalutasid ringi. Väikesed poed haisesid suisu järgi, aga ka hinnad olid veidike soodsamad, kui peatänava ääres. Väga huvitav jalutuskäik oli see igaljuhul. Nägime vahvat kuuekorruselist maja, millel lihtsalt üks tuba oli otsast maha lõhutud, aga mis sellest, elada sai seal ikka. Nägime, kuidas pealinnatänavatel mošee ees kuivatatakse lambavilla jne. Ostisme tänavakaupmehe käest virsikuid ja lõpuks jõudsime ka oma peaeesmärgi juurde – vesi. Ostisme kohe 8 suurt pudelit, sest juua oli vaja. Õues oli pea 40^o sooja. Otsaesine leemendas.

16:50 olime ringkäigult tagasi, sest õhtusööki serveeriti täna seoses rongkäiguga varem kui muidu.

17:00 istusime juba õhtusöögi lauas. Täna oli riisi ja/või spagettide kõrvale maitsev kanalihast guljašši moodi värk ja siis täidetud paprikad. Super maitsvad. Mõnuleda laua ääres kaua aega polnud, kuna pidime valmistuma rongkäiguks. See tähendas kostüüme ja ka natukene meiki.

18:30 viis buss meid paraadrüüdes rongkäigu alguspunkti, kus toimus kogunemine. Oh, see oli pikk protseduur. Poolteist tundi seismist. Kogunesime Uus-Istanbuli peatänava (just selle, kus me päeval olime käinud) kõrvaltänavas. Rahvast muudkui kogunes, ühed uhkemates riietes kui teised. Tegelikult oli väga lahe vaadata erinevaid rahvarõivaid. Nii kirjut seltkonda polnud ma varem näinudki. Jakuutia noored oma karusnahkadega, grusiinid suss-saabastes, marokolased kitlimoodi mantlites ja kollastes papudes, Liibanoni poisid mõõkadega jne. Sai tehtud palju pilte, sest muudkui kutsuti tüdrukuid pildile. Veel oli näha venelasti, tatarlased, norrakad, ungarlased, kreeklased ja loomulikult hulgaliset erineva kandi türklasi. Ega mul meeles polegi kõik rahvused, kes seal esindatud olid, aga igaljuhul olid need sellised maad, mis asusid suuremalt jaolt Aasias. Eksootika ka väheke.

Marokolased lasid oma trummidel tümpsuda ja ise tammusid selle saatel. Väike pidu hakkas tuure üles võtma. Liibanoni poisid tegid mõõgavõitlust. Seal olid väga kenad poisid peaks mainima ja siis tuli veel välja, et „minu ja Marie kadunud vend elab Liibanonis“. Üks oli nii Mariega sarnane. Pikkade juuste ja pruunide silmadega. Mis sellest, et Mariel pole pruune silmi. Algul olid jõhvikad pidanud Mariet minu tütreks, mille peale Mari-Ann oli öelnud, et tema meelest on Tiina tütar 5-aastane ja kodus Eestis. :).

20:00 hakkas rongkäik tasapisi liikuma. Meiega oli ühinenud tütarlastekoor Ellerhein, kes oli ka festivali külaline. Nemad elasid äärelinna hotellis, kus oli bassein ja puha, aga nad ei pääsenud sealt eriti liikuma, kuna sõltusid ainult festivali bussist.

Rongkäik venis, liikuma ei saanud. Kui lõpuks peatänavale jõudsime, siis rahvast oli seal nii palju, hea et läbi lasti. Ei mingit turvamist ega ruumi tegemist. Rongkäik pidi end jõuga läbi suruma. Tehti pilti ja filmiti. Inimesed olid rõõmsad. Eriti jäi meelde mõne mustades riides noore naise pilk, mis oli täis justkui igatsust vabaduse järele. Samas oli teisi, kes särasid oma mehe kõrval ka nendes umbsetes halattides. Nii naised kui mehed üritasid rongkäigust mõnda neiut välja tirida, et pilti teha. Eks mõnedel see ka õnnestus. Aga Katre sai endale kohe peigmehe, kes muutus lausa natuke hirmutavaks. Haakis ennast meile sappa. Tegi Katrest pilte ja seadis ühe neist telefoni display pildiks. Sättisime siis Katre rongkäigu keskele käima. Blonid äärest ära. See ei jätnud ikka järgi. Lõpuks pistis Katrele mingi paberitüki kätte, kus telefoninumber peal ja nii ta meid jälitas kuni lavani. Asi muutus tõsiselt häirivaks. Nägin Mari-Anni, kes meiega rongkäigul polnud käinud ja rääkisin talle loo ära. Viimane ütles sellele noormehele paar lauset sulaselges türgi keeles ja poiss tõmbus kohe tagasi.

Jõudes rongkäiguga Taksimi väljakule, hakkas alles segadus pihta. Seal oli ka nii palju rahvast, aga liiklust polnud keegi sulgenud. Rongkäik läheb üle tee ja autod sõidavad kasvõi üle. Rongkäik pidi ootama punast tuld, et üle tee minna. Naljanumber. Siis saatjad, rühmade giidid seisid autodel ees, vehkisid kätega. Meie Emre oli leidnud kuskilt ühe lipuvarda, millega ta siis hoolega nende bussi- ja taksojuhtide nina ees vehkis. Aga ega need sellest suurt ei hoolinud. Kaotajaks jäi ikka Emre, kes pidi viimasel minutil eest ära hüppama, sest bussijuht lihtsalt ei suvatsenud seisma jääda. Uskumatu oli seda vaadata. Õnneks siiski keegi viga ei saanud.

Kui kogu rongkäik oli lõpuks lava juurde jõudnud, oli õues juba pime ja avakontsert võis alata.

21:00 alustas suursugune Türgi Ottomani Sõjaväebänd. Uhkelt trummide saatel astusid nad sisse lippude ja turbanitega. Tegelikult oli seal igasugu erinevaid peakatteid alustades turbanist ja lõpetades tuttmütsiga. Punane samet seljas. Lava keskel oli kõige tähtsam mees kahe hiigelsuure trummi ja habemega. Tema juhtimise ja trummikeppide vehkimise all tegutsetigi. Muidu oli täitsa tore, aga lõpuks muutus liiga ühesuguseks ja jalad olid ka pikast seismisest väsinud.

21:30 algas kontsert, kus siis esinesid tantsukollektiivid, teiste seas ka Jõhvi. Meie seisime lava ees ja vaatasime. Tantsunumbreid oli igasuguseid. Eriti jäi meelde Tatarimaa oma kantritantsuga. Tehniliselt olid ju tugevad, aga kas nüüd just sellisele festivalile võõra rahva tantsuga on mõtet tulla, see on küsitav. Siis meeldis muidugi Liibanon, kes jäigi minu vaieldamatuks lemmikus. Nende numbrid olid nii jõulised ja tehniliselt hästi tantsitud. Milline energia sealt lavalt alla jõudis. Ja siis muidugi Angoola oma akrobaatiliste numbritega, kus tugev must naine tõstis musta mehe sirgetele kätele pea kohale, et polnud ajsagi. Eks sellegi taga ole kõik meisterlik tehnika.

Kontserdi lõpetas üks ilusa häälega kena noor Bulgaaria poiss, kes laulis tundmatuid ja tuntud laule. Aga türklaste jaoks tundusid need enamus olevat tuttavad ja mullegi oli mõni türgikeelne lugu tuttav Saksamaa ajast.

Triin sai aga hoopis teistlaadi kogemuse võrra rikkamaks. Eks ta ise pajata siin, kui soovib detailsemalt läheneda ja pilti maalida, aga lühidalt sai tunda türgi meeste lähenemaisviisi valgele lihale, kui nii võib öelda. Ja ega nad siis ju sellest välja tee, kui neiel ütled, et lõpeta ära. Kus sa sellega, ainult see päästab kui ise minema kõnnid.

Peale kontserti otsisime kohe üles pargi taga tänava ääres ootava bussi ja 23:00 olimegi hotellis tagasi. Pesema ja magama.