8:00 äratas kell meid uuele päevale. Päike säras aknast sisse ja kardina eest tõmmates oli katuste kohal pilvitu taevas. Möödunud päevade hall vine oli kadunud. Minarettide torniripud särasid päikesekullas. Vaade linnale oli hoopis teistsugune kui vihmastel päevadel. 8:30 läksime hommikust sööma, mis muutus igahommikuseks rutiiniks.
9:30 kogunesime alla fuajeesse, et bussiga sõita festivalipaika, sest tänasest algas festival ja sellega seonduvad tegemised-toimetused. Aga oh imet, bussi veel polnud ja pealekauba oli meie eilne saatja Miku asendatud Jussiga. Seekord heledanahaline tumedapäine kena noormees ja kelle nimi oli tegelikult Emre, aga kuna plikad tema nime ei teadnud, siis nad nimetasid ta Jussiks.
Algas bussi ootamine kõnniteel. Ilm oli palav ja kõik otsisid kuskilt päikese eest varju.
9:55 oli buss lõpuks kohal ja hakkasime sõitma Taksimi. Liiklus on küll seal täiesti hullumeelne. Ainult üks tuututamine käib ja kes kõvem mees on, kellel suurem neljarattaline, see võidab võimuvõitluse.
Peatusime Taksimi ääres lillelettide juures, kust siis jala lava juurde kõndisime.
Olime meie parasjagu tänavat ületamas, kui üks takso signaali lasi, kummi vilistas ja kohalt tuiskas. Mis sellest, et inimesed ülekäigurajal. Üks Jõhvi tüdrukutes sai sellelt taksolt kintsu pihta riivata. Piiga sai suure ehmatuse osaliseks, õnneks füüsilist vigastust polnud, aga emotsionaalne küll. Jõudnud kõnniteele, puhkes ta kohe nutmas. Läksin ta juurde vaatama, et ega ta vigastada saanud, õnneks mitte. Huvitav oli aga see, et kui mina parasjagu piiga juures olin, siis tuli juba Emre veepudeliga, et joo ja rahune. Väga tähelepanelik temast.
Kohale jõudes jagas Mari-Ann laiali kaelakaardid, mis oli siis väga tähtis dokument festivaliterritooriumile ehk siis esinejate telki ja hotelli sissepääsemisel vajalik. Tegelikult hotellis ei pidanud me seda kordagi näitama. Telgiväravas ikka paar korda tuli sellega lehvitada.
10:30 pidin mina minema VIP ruumi juhendajate koosolekule ja kohtumisele korraldajaga. Nagu eelpool juba kirjutatud, asus see kohe lava kõrval suure telgi II korrusel. Valge nahkmööbel ja puha. Peen värk. Seadsime end Volli ja Mari-Anniga rõdule sisse, kust avanes Taksimile väga hea ülevaade. Samuti lavale, kus käisid parasjagu proovid. Olin tüdrukud omapäi jätnud ja nüüd nad passisid lava taga ja ootsaid, millal lavale lastakse. Lootust oli, et möödunud õhtul oli õige tehnika üles pandud ja meie muusika ikka mängib. Pidime saama läbi teha nii eilse untsuläinud proovi Regitantsuga ja siis teisipäevaõhtuse 5 minutise programmi, kuhu kuulusid siis lühendatud variandis Rikis ja TTF. Ajalimiidid olid väga täpselt ette antud ja nendest pidi ka kinni pidama, sest muidu oli oht, et lihtsalt keeratakse peapuldist suvalisel ajal heli kinni. Meie olime omad asjad täpselt raamidesse mahutanud, nii et sellega probleeme poleks tohtinud tulla. Mari-Ann ütles mulle, et tänaõhtusele avakontserdile oleme väljavalitud, kes esinevad. Tore.
Samal ajal kui tüdrukud proovi ootasid, kutsuti meid rõdult telki sisse. Rahvast oli kogunenud omajagu ja kõik olid end kuidagi kaootiliselt läbisegi mööda ruumi laiali paigutanud. Leidisme siis endale ka kolm mugavat valget tugitooli ja platseerusime suvalises kohas. Kõigile serveeriti teed ja kohvi, sinna juurde väikesed küpsisenäkid.
Kui kõik kohal, võttis peakorraldaja Tripp, nagu Mari-Ann teda kutsus, sõna. Mari-Ann oligi talle selle hüüdnime pannud ja nüüd pidavat nii mitmedki teda selle nimega kutsuma. Väike tutvustusring ja siis juba korraldusliku poole juurde. Üks tähtis asi oli see, et kaelakaardid tuleb kogu aeg kaelas hoida, muidu ei lasta territooriumile. Teine asi oli suitsetamine ja joomine, mis oli festivali territooriumil rangelt keelatud, kuna tegu oli noortefestivaliga. Sama kehtis ka hotellides, mis oli samuti festivali territoorium. Aa ja siis veel see ka, et festivali territooriumil oli palja ülekehaga viibimine keelatud. Tüdrukutel siis päevitusriietega. Ühesõnaga, riided tuli seljas hoida. Noh ja siis vist tähtis info sellega lõppes. Paar viisakusavaldust ja tervitamist ning lippasin alla Tibide juurde, kes veel jätkuvalt oma proovi ootasid. Kui sinna jõudsin, olid nad närvis ja
pahurad. Hakkasid kohe kibekiirelt mulle selatama, et neile oli öeldud, et nad esinevad täna õhtul ja siis natukese aja pärast, et ikka ei esine, hoopis Jõhvikad esinevad. Segadus ja nördimus võttis maad. Mari-Ann tuli ka sinna ja uuris väheke asja. Meid pidavat teleülekande jaoks liiga vähe laval olema. Nad tahavad suuremat rühma, kes lava ära täidaks. Noh, eks pettumust tekitas lihtsalt see, et meil nii ei tehta, et öeldaks välja, et teie ja siis taganetakse. Enne pannakse asjad ikka kindlalt paika, kui midagi välja öeldakse. Aga sellise ootamatuste eest oli Mari-Ann meid juba ette hoiatanud, nii et tuli jääda rahulikuks ja leppida nende otsusega. Lärmilöömine oleks meile ainult karuteene teinud. Niisiis tegime oma proovi ära. Muusika mängis küll, aga viskaks sisse mõned imelikud vimkad. Õnneks need rütmipilti ei muutnud ja tantsimist ei seganud, kuigi see pani mind natuke muretsema, et kas kontserdil ikka kõik töötab korralikult. Tegelikult nagu oleks pidanud, kuna kõik lasti juba arvutisse ära ning kontserdil enam CD-d ei kasutatud. 
12:00 olime prooviga ühelpool ja ees ootas kaks tundi vaba aega. Mari-Ann oli lubanud meid viia Uus-Istanbuli peatänavale, mis sai alguse kohe Taksimi väljaku ühest nurgast. Pikk-pikk šopingu tänav, nagu meil Tallinnas Viru tänav, aga mitu korda pikem. Keset munakivisillutisega tänavat sõitis vana punane tramm, millega sai ühest tänava otsast teise sõita. Tänav kulges laskuvas joones muudkui allapoole ja selle pikkus pidavat olema vist umbes 2 km. Silme eest läks kirjuks. Palju inimesi, mille kohta ütles Mari-Ann, et see on veel vähe. Õhtuti peaksite seda nägema. Siis muudmoodi liikuda ei saa, kui pead vooluga kaasa minema. Üsna pea jättis ta meid omapäi kondama. Algul lihtsalt jalutasime. Arvukad põiktänavad olid samuti müügilettidest lookas, kuna poed olid kolinud siseruumidest tänavale. Ostuparadiis, mis muud. Kõike võimalikku ja võimatut. Sel tänaval oli ka palju uhkeid ja kalleid kaubamaju, kuhu me sisse piiluma ei läinudki. Põhiliselt vaatasime siiski neid lette, mis väljas olid ja seiklesime väikestel kõrvaltänavatel. Lahedad kitsad tänavad. See oli siiski selline vanem linnaosa, mitte vilauus. Mitmekordsed kortermajad varjasid tänavaid päikese eest ja seal oli mõnus jalutada. Korra kaotasime Maria silmist, tegin juba tagasikäigu kohtumispaika, mille olime kokku leppinud, et kui keegi ära kaob, siis lähme kohe sinna ja ootame just sellel tänavanurgal. Liikusime muidu kõik koos. Aga leidsime Maria õnneks üles ja jätkasime retke. Peatuse tegime jäätisemüüja
juures. Türgis on huvitav veniv jäätis, mida ei saa normaalselt limpsida vaid see venib kui näts. Jäätisemüüjad on riietatud iseloomulikesse vestidesse ja nad on väga valjuhäälsed, et ikka oma luugist end kuuldavaks ja nähtavaks teha. Kutsuvad muudkui ostjaid ligi. Liisa oli vist esimene, kes leti äärde astus. Jäätisemüüja tegi igasugu trikke enne veel kui see jäätis sinna vahvli sisse jõudis ja siis „kiusas“ Liisat ka, enne kui ta selle enda kätte sai. Need trikid käisid kõik selle müügitaktika juurde ja mis seal salata, täitsa lõbus oli. Aga kahjuks ülejäänuid ta enam nii palju ei lõbustanud, kuid jäätis oli sellegipoolet hea. Maarja tundis end väheke kehvasti. Mingi kõhuhäda piinas teda pahal moel, aga ta püüdis vapper olla. 
14:00 olime Taksimis tagasi. Saime telgist kätte oma lunchbox-id ja sättisime end telgi taha parki murule sööma. Üksikult uitav Uuno ühines ka meie lõunaringiga. Pakikese sees oli siis pikk sandwich oliivimoosiga (see ei maitsenud küll mitte kellelegi eriti), muffin ja kõrrejook.
14:30 olime juba hotellis tagasi ja ajasin Tibid proovi tegema. Pärast seda oli ülesandeks kostüümide korrastamine, sest õhtul oli vaja kostüümides viks ja viisakas välja näha. Meie Piretiga läksime aga ostureisile. Vesi oli otsa saamas ja võtsime varustaja rolli enda peale. Et aga aega oli veel küllaga, kuni kohustused kutsuma hakkasid, siis läksime agulisse kõndima. Suundusime otse hotelli vastast väikesest mäkke tõusvast tänavast üles ja olimegi agulis, kõigest üks tänavavahe peatänavast. Päeval oli seal ikka rahulikum ja hirmu ei tekkinud, sest ka naisterahvaid oli liikumas. Räpane oli endiselt ja pesud rippusid akende kohal. Halbu lõhnu tungis ninna. Rääbakad kassid jalutasid ringi. Väikesed poed haisesid suisu järgi, aga ka hinnad olid veidike soodsamad, kui peatänava ääres. Väga huvitav jalutuskäik oli see igaljuhul. Nägime vahvat kuuekorruselist maja, millel lihtsalt üks tuba oli otsast maha lõhutud, aga mis sellest, elada sai seal ikka. Nägime, kuidas pealinnatänavatel mošee ees kuivatatakse lambavilla jne. Ostisme tänavakaupmehe käest virsikuid ja lõpuks jõudsime ka oma peaeesmärgi juurde – vesi. Ostisme kohe 8 suurt pudelit, sest juua oli vaja. Õues oli pea 40o sooja. Otsaesine leemendas.
16:50 olime ringkäigult tagasi, sest õhtusööki serveeriti täna seoses rongkäiguga varem kui muidu.
17:00 istusime juba õhtusöögi lauas. Täna oli riisi ja/või spagettide kõrvale maitsev kanalihast guljašši moodi värk ja siis täidetud paprikad. Super maitsvad. Mõnuleda laua ääres kaua aega polnud, kuna pidime valmistuma rongkäiguks. See tähendas kostüüme ja ka natukene meiki.
18:30 viis buss meid paraadrüüdes rongkäigu alguspunkti, kus toimus kogunemine. Oh, see oli pikk protseduur. Poolteist tundi seismist. Kogunesime Uus-Istanbuli peatänava (just selle, kus me päeval olime käinud) kõrvaltänavas. Rahvast muudkui kogunes, ühed uhkemates riietes kui teised. Tegelikult oli väga lahe vaadata erinevaid rahvarõivaid. Nii kirjut seltkonda polnud ma varem näinudki. Jakuutia noored oma karusnahkadega, grusiinid suss-saabastes, marokolased kitlimoodi mantlites ja kollastes papudes, Liibanoni poisid mõõkadega jne. Sai tehtud palju pilte, sest muudkui kutsuti tüdrukuid pildile. Veel oli näha venelasti, tatarlased, norrakad, ungarlased, kreeklased ja loomulikult hulgaliset erineva kandi türklasi. Ega mul meeles polegi kõik rahvused, kes seal esindatud olid, aga igaljuhul olid need sellised maad, mis asusid suuremalt jaolt Aasias. Eksootika ka väheke.
Marokolased lasid oma trummidel tümpsuda ja ise tammusid selle saatel. Väike pidu hakkas tuure üles võtma. Liibanoni poisid tegid mõõgavõitlust. Seal olid väga kenad poisid peaks mainima ja siis tuli veel välja, et „minu ja Marie kadunud vend elab Liibanonis“. Üks oli nii Mariega sarnane. Pikkade juuste ja pruunide silmadega. Mis sellest, et Mariel pole pruune silmi. Algul olid jõhvikad pidanud Mariet minu tütreks, mille peale Mari-Ann oli öelnud, et tema meelest on Tiina tütar 5-aastane ja kodus Eestis. :).
20:00 hakkas rongkäik tasapisi liikuma. Meiega oli ühinenud tütarlastekoor Ellerhein, kes oli ka festivali külaline. Nemad elasid äärelinna hotellis, kus oli bassein ja puha, aga nad ei pääsenud sealt eriti liikuma, kuna sõltusid ainult festivali bussist.
Rongkäik venis, liikuma ei saanud. Kui lõpuks peatänavale jõudsime, siis rahvast oli seal nii palju, hea et läbi lasti. Ei mingit turvamist ega ruumi tegemist. Rongkäik pidi end jõuga läbi suruma. Tehti pilti ja filmiti. Inimesed olid rõõmsad. Eriti jäi meelde mõne mustades riides noore naise pilk, mis oli täis justkui igatsust vabaduse järele. Samas oli teisi, kes särasid oma mehe kõrval ka nendes umbsetes halattides. Nii naised kui mehed üritasid rongkäigust mõnda neiut välja tirida, et pilti teha. Eks mõnedel see ka õnnestus. Aga Katre sai endale kohe peigmehe, kes muutus lausa natuke hirmutavaks. Haakis ennast meile sappa. Tegi Katrest pilte ja seadis ühe neist telefoni display pildiks. Sättisime siis Katre rongkäigu keskele käima. Blonid äärest ära. See ei jätnud ikka järgi. Lõpuks pistis Katrele mingi paberitüki kätte, kus telefoninumber peal ja nii ta meid jälitas kuni lavani. Asi muutus tõsiselt häirivaks. Nägin Mari-Anni, kes meiega rongkäigul polnud käinud ja rääkisin talle loo ära. Viimane ütles sellele noormehele paar lauset sulaselges türgi keeles ja poiss tõmbus kohe tagasi.
Jõudes rongkäiguga Taksimi väljakule, hakkas alles segadus pihta. Seal oli ka nii palju rahvast, aga liiklust polnud keegi sulgenud. Rongkäik läheb üle tee ja autod sõidavad kasvõi üle. Rongkäik pidi ootama punast tuld, et üle tee minna. Naljanumber. Siis saatjad, rühmade giidid seisid autodel ees, vehkisid kätega. Meie Emre oli leidnud kuskilt ühe lipuvarda, millega ta siis hoolega nende bussi- ja taksojuhtide nina ees vehkis. Aga ega need sellest suurt ei hoolinud. Kaotajaks jäi ikka Emre, kes pidi viimasel minutil eest ära hüppama, sest bussijuht lihtsalt ei suvatsenud seisma jääda. Uskumatu oli seda vaadata. Õnneks siiski keegi viga ei saanud.
Kui kogu rongkäik oli lõpuks lava juurde jõudnud, oli õues juba pime ja avakontsert võis alata.
21:00 alustas suursugune Türgi Ottomani Sõjaväebänd. Uhkelt trummide saatel astusid nad sisse lippude ja turbanitega. Tegelikult oli seal igasugu erinevaid peakatteid alustades turbanist ja lõpetades tuttmütsiga. Punane samet seljas. Lava keskel oli kõige tähtsam mees kahe hiigelsuure trummi ja habemega. Tema juhtimise ja trummikeppide vehkimise all tegutsetigi. Muidu oli täitsa tore, aga lõpuks muutus liiga ühesuguseks ja jalad olid ka pikast seismisest väsinud.
21:30 algas kontsert, kus siis esinesid tantsukollektiivid, teiste seas ka Jõhvi. Meie seisime lava ees ja vaatasime. Tantsunumbreid oli igasuguseid. Eriti jäi meelde Tatarimaa oma kantritantsuga. Tehniliselt olid ju tugevad, aga kas nüüd just sellisele festivalile võõra rahva tantsuga on mõtet tulla, see on küsitav. Siis meeldis muidugi Liibanon, kes jäigi minu vaieldamatuks lemmikus. Nende numbrid olid nii jõulised ja tehniliselt hästi tantsitud. Milline energia sealt lavalt alla jõudis. Ja siis muidugi Angoola oma akrobaatiliste numbritega, kus tugev must naine tõstis musta mehe sirgetele kätele pea kohale, et polnud ajsagi. Eks sellegi taga ole kõik meisterlik tehnika.
Kontserdi lõpetas üks ilusa häälega kena noor Bulgaaria poiss, kes laulis tundmatuid ja tuntud laule. Aga türklaste jaoks tundusid need enamus olevat tuttavad ja mullegi oli mõni türgikeelne lugu tuttav Saksamaa ajast.
Triin sai aga hoopis teistlaadi kogemuse võrra rikkamaks. Eks ta ise pajata siin, kui soovib detailsemalt läheneda ja pilti maalida, aga lühidalt sai tunda türgi meeste lähenemaisviisi valgele lihale, kui nii võib öelda. Ja ega nad siis ju sellest välja tee, kui neiel ütled, et lõpeta ära. Kus sa sellega, ainult see päästab kui ise minema kõnnid.
Peale kontserti otsisime kohe üles pargi taga tänava ääres ootava bussi ja 23:00 olimegi hotellis tagasi. Pesema ja magama.
No comments:
Post a Comment