V PÄEV – 13. JUULI 2010 – TEISIPÄEV

8:00 oli aeg ärgata. Päike säras õues ja silm puhkas aknast välja vaadates linna siluetil. Ees ootas järjekordne huvitav päev. Seadsime end korda ja ...

9:00 läksime sööma, mis peale baariruumi proovi tegema. Mis hommikul tehtud see hiljem hooleta. Õhtu oli tulemas meil esinemine oma 5 minutilise programmiga. Tegime paar korda läbi, silusime mõnda veakohta ja oligi töö tehtud. Kohustuslik festivaliprogramm algas meil alles õhtul. Päev oli vaba.

11:00 pakkisime end ikkagi bussi, et sõita festivalipaika ringi tolgendama. Vaja oli oma nägu ära näidata, et me ikka oleme kõigest pakutavast väga huvitatud. Enne veel kui mina bussi jõudsin, toimus väike vahejuhtum. Nimelt jäin ma koos Jõhvi noortega lifti kinni. See oli selle lifti puhul üsna tavaline, kuid mul oli siiani õnnestunud sellest pääseda. Teised olid juba mitu korda kinni jäänud. Seisime kahe korruse vahel päris üleval. Jube lämbeks läks. Korraga hakkasid inimesed uksele koputama. Palusime, et nad läheksid alla ja ütleksid valvelauda. Ootasime edasi. Keegi ei tulnud. Lõpuks helistasin Mari-Annile. Ta algul arvas, et ma teen nalja. Lõpuks tuli üks retseptsiooni töötaja ja lasi meid sealt välja. Higipull sellest soojusest ja lämbusest otsaees sisenesime bussi.

Festivalipaigas külastasime esmalt Türgi rahvusmuuseumi väljapanekut. Seal oli igasugu vana kraami: tööriistad, nõud, ehted, riided ja isegi ehitusdetailid. Ei miskit erilist, nagu ikka üks ajaloomuuseum. Ega me väga palju aega seal ära kulutada suutnud. Kiikasime siis käsitöötubadesse ja veetsime aega pargis. Parki olid paigutatud ka teisaldatavad WC-d esinejate jaoks ja see ala oli traataiaga eraldatud ülejäänud pargist. Aga üldsiselt olid need sellises seisus, et targem oli hotellis ära käia. Õhtuti polnud seal valgust ka ja kõik tuli toimetada tunde järgi. See oli väga ebameeldiv, teadmata, mis olukorras see kabiin parasjagu on, saades väljatulles suure üllatuse osaliseks, et oled ennast ära määrinud. Öki!
Saime kätte ka oma lunch-boxid, mis kaasa võtsime. Tuterdasime seni ringi, kuni oli aeg uuesti bussi istuda. Meil oli võimalus valida kahe tegevuse vahel, millega soovime oma päeva sisustada. Kas minna uhkesse ostukeskusesse ostuteraapiale või hoopis veeta paar tundi Euroopa ja Aasia vahel laevaga liueldes piki Bosporuse väina. Ilma ühegi erimeelsuseta valisime viimase variandi.

BOSPORUSE VÄIN

Bosporus on üks maailma tihedama liikusega veeteid, osa ainsast laevateest Mustalt merelt Vahemereni. Kõigest 32 km pikkune väin, mille laius on 372 m kuni 3 km, ühendab Musta mere Marmaraga, eraldades Euroopa ja Aasia.

(allikas Silmaringi Reisijuht)

12:45 alusasimegi sõitu Bosporuse poole, sadamasse, kust laevuke väljuma pidi. Kogu eestlaste seltksond jagus siin kaheks. Osad läksid Mari-Anniga koos osturetkele ja ülejäänuid siis tulid veele. Kuna see reis oli mõeldud kõigile soovijatele, kes festivalil osalesid, siis pidime puude alla pargis oodates aega parajaks tegema, kuni ka ülejäänud grupid kohale jõudsid. Emre jäi meie liikumist kureerima. Etterutates olgu öeldud kiidusõnad Emrele, sest minu meelest oli ta väga asjalik saatja. Oli meie jaoks alati olemas, kui miskit vaja, uuris välja ja abistas meid igati.

Pargis jalutas ringi onu, kellel peapeal uhkeks torniks laotud seesamisaiakesed. See oli suurepärane võimalus see Türgi spetsialiteet ära maitsta. Maksis 1 raha. Andis onule raha, tema kükitas ja mina võtsin saiakese. Kätega ta üldse seda suurt kandamit kinni ei hoidnud. Tore vaatepilt. Onu sai nii mõnegi mündi võrra rikkamaks.

14:00 – 16:00 veetsime aega mõnusal jõelaeval Bosporuse väinal. Päike paistis, ilm oli selliseks ettevõtmiseks super. Kerge tuuleõhk sasis juukseid. See oli tõelise puhkuse tunne. Juba teist korda sellel reisil. Mõnus!

Seadsime end kohe sisse laeva tagaotsas päikesetekil. Osa päikesetekist oli kaetud ka varikatusega, aga meie tulime ikka suve nautima, nii et rätikud pähe ja päikest võtma. Mitte et mõni juba liiast saanud polnud.

Sadam, kust me laevale astusime, asus Kuldsarve lahe ääres. Terve see kallas, kuni silm ulatus, oli täis kaikohti ja veel kiikuvaid laevukesi. Küll suuremaid, küll väiksemaid. Kõik nad ootasid turiste. Meie paadike läks päris täis. All salongis oli ka võimalik istuda. Üleval oli baar, kust sai ennast hea ja paremaga varustada. Inimeste vahel kõndisid ringi ka kandikutega kelnerid, milledel vesi, tee, vahvlid ja värskelt pressitud apelsinimahl. Ühel kelneril juhtus otse meie silme all õnnetus. Nimelt kukkus üks tops apelsinimahla maha ja otse Olegi sülle. Vabandused ette ja taha. Koos nad minema läksid. Tagasi tuli noormees aga üksi, küsisin, et kompensatisooniks ikka üks tops mahla anti või!? Aga ei antud. Anti paberit, millega end ära puhastada.

See laevasõit oli tõeliselt meeliülendav kogemus. Ümberringi oli nii palju ilu, mida meelde jätta ja endasse ammutada. Paremale jäi Euroopa. Pikki kallast püüdsid pilku vanad villad oma paadisildadega, mis meenutasid vanu riigi hiigelaegu. Armas ja luksuslik linnaruum, kuhu oleks tahtnud jalutama minna. Ja siis tuli tõeline iluduste iludus. Bosporuse kallast ääristas korraga oma 200 m marmorit. See oli DOLMABAHCE PALEE, oma täies ilus ja suursusgususes. Imekaunis! Sõitsime ja sõitsime, vaatasima ja vaatasime, mitte ei lõppe ära. Pikk marmoraed, mille taga väiksemad ja suuremad pitsilised hooned. Küll aiapaviljonid, jalutusteed, purskkaevud ja võimas peahoone. Imepärasemaks muutsid selle veel palmid ja õitsvad põõsad. Õhuline, pitsiline, õrn ja täiuslik. Tegu oli arhitektuurilise kunstiteosega. Kogu kooslus moodustas ühe tervikliku ja muinasjutulise omaette maailma, mida peab oma silmaga nägema.

DOLMABAHCE PALEE

Sultan Abdülmecit soovis Osmani impeeriumi Euroopa maailma järgi uueks muuta ja selle tulemusena valmis 1856. aastal luksuslik Dolmabahce Sarayi Bosporuse kaldale, kuhu sultan kolis kogu oma pere ja valitsuse, mis enne oli pesitsenud Topkapis. Luksuslik on see tõesti oma 45 vastuvõturuumi ja rõdudega ning pillavate kuld- ja kristallkaunistustega, mis võistlevad Versailles` lossiga Pantsusmaal. Saatuse irooniana kiirendas kogu see liialdamine impeeriumi kokkuvarisemist ja viimane valitseja pages siit eksiili 1922. aastal. Kaldaäärne fassaad on 284 m pikk. Riiklikud apartemendid asuvad vasakul, tseremoonia saal keskel ja haarem paremal.

(allikas Silmaringi Reisijuht)

See on kindlasti koht, kuhu tahaksin minna, kui kunagi õnnestub veel Istanbuli külastada.

Kaugusest hakkas paistma sild, BOSPORUSE SILD, mille all paremal kaldal ilutses mošee ja minarett. Kaunis! Aga sild ise läks joonlauana üle väina otse Euroopast Aasiasse. Ilma ühegi suure tugijalata, ainult kaks suurt sillaposti, üks ühelpool ja teine teiselpool silla otsas, millede külge trossid olid kinnitatud. Suur ja pikk. Mida lähemale jõudsime, seda suuremaks läks. Kui selle alt läbi sõitsime, varjutas see hetkeks kuuma päikese. Täitsa mõnus oli viludas olla. Aga alt üles, otse silla alla vaadates, oli ta ikka massiivne küll, kuigi kaugusest jätab väga peene mulje.

BOSPORUSE SILD

1973. aastal avati ametlikult see kõrge rajatis, mis ühendab Euroopat ja Aasiat üle Bosporuse väina, et tähistada Türgi Vabariigi loomise 50. aastapäeva. 1560 m pikkusena on see maailma kuues pikim rippsild. Jalakäiaid sillale ei lubata.

(allikas Silmaringi Reisijuht)

Kui silla alt läbi olime, tegi väin väikese käänaku vasakule ja hakkas paistma veel üks sarnane sild. Selleni me välja ei põrutanud. Vaid natuke peale EUROOPA KINDLUS tegime tagasipöörde ja hakkaisme mööda Aasia poolset kallast tagasi tulema. Seda kindlust oli Martin külastanud ja ütles, et olevat lahe turnida olnud ja tasus käia küll. Väinalt vaadatuna paistis see justkui mäeküljele rajatud rüütlikindlus oma sakiliste müüri- ja torniäärtega. Kuna mäekülg pani juba ise ette arhitektuurilise omapära, siis asetses see huvitavalt eritasanditel ja moodustas kaskaadiliselt asetseva ansambli. Väga huvitav ja ilus!

EUROOPA KINDLUS

Valmistudes 1452. aastal Konstantinoopolit vallutama, ehitas Mehmet II selle tohutu kindluse Bosporuse kitsaimale kohale, varasema Aasia kindluse vastu, et lõigata läbi linna varustamine. Kindluse kolme peamist torni ümbritseb hiiglaslik 13 bastioniga müür. Peatornist sai hiljem vangla. Pärast restaureerimist 1953. aastal on kindlus nüüd vabaõhuetenduste toimumise kohaks.

(allikas Silmaringi Reisijuht)

Aasia kaldas oli rohkelt rohelust ja paistsid silma luksuslikud villad oma suurte aedadega. Üks väike lossikene ilutses ühe väikese liivaranna lähedal, mis oli selgelt ülerahvastatud. See oli ka ainuke rand, mis silma paistis.

Rahvas laeval oli kohati ülemeelik. Vene poisid tegid jõu- ja ilunumbreid, rippudes varjualuse torude küljes ja tõstes lõuga. Eputada oli ju ikka vaja. Siis üks neiukene, äkki ungarlanna hakkas mängmima poistega veesõda, mis lõpuks läks üle a la märja T-särgi etenduseks ja postitantsuks.

Meie lihtsalt istusime, vaatasime ja kommenteerisime. Varju alla läks lahti tantsulka. Tibid üritasid ka korra kaasa lüüa ja keerutasid oma seelikuid, aga tüdinesid sellest kiirelt. Lehvisid nii sama mööda laevatekki ringi ja näitasid ennast. Vahelduseks väike fotosessioon ja moe-dem küll mütsi, salli või prillidega. Lõbus oli ja sõit saigi läbi!

Laevalt maas juba tuttavate puude all, tuli väheke oodata, kuni buss koos poodlejatega kohale jõudis. Ka neil oli hästi läinud ja oma käiguga igati rahul.

16:30 olime juba hotellis tagasi. Tibid läksid kohe oma tubadesse, aga meie Piretiga veejahile.

Tõttasime üle sebra. Õnneks oli seal ka valgusfoor, mis autode hullumeelset kihutamist ja tuututamist natuke ohjas. Hotelli juures tänavanurgal oli lausa liiklusmärk, mis keelas signaalitamise. Palju aega me vee ostule täna ei kulutanud, vaid läksime ka kohe hotelli.

Viskasime end veidikeseks vooditele siruli. Sirvisin Istanbuli reisijuht ja lugesin Piretile ja endale ka loomulikult, üht-teist huvitavat selle linna vaatamisväärsuste kohta. Põhiliselt keskendusime neile, mida olime juba näinud. Saime teada nii mõndagi huvitavat.

Mida Tibid sel ajal tegid, ega ma teagi, aga tõenäoliselt mõned magasid, osad lugesid ja mõni lesis nii sama. Mina pole ühelgi oma reisil nii palju puhanud kui Istanbulis. Kohe harjumatu on päise päeva ajal sellises võrratus kohas nagu Istanbul, voodis lesida ja lugeda. Lausa piin oli :). Minu nägemisjanu on ikka selle koha pealt täitmatu.

18:30 jõudis kätte õhtusöögi aeg. Istusime alati kõik koos ühes lauas. Täna pakuti riisi ja spagettide juurde liha hautatud juurviljadega. Ja loomulikult salat. Magustoiduks oli pisike magus pallike. Seda ei oskagi kohe kirjeldada, aga isegi minul, magusaarmastajal jäi suu lahti. See oli midagi sellist: sulatatud suhkur, mesi ja natuke jahu sidumiseks ja see kõik oli keedetud õlis. Huh, mõnusmagusad õlipallid :). Ei läinud peale. Üks kosutav kausitäis arbuusi kulus küll selle peale ära.

Istusime Piretiga päris tükk aega laua ääres ja lobisesime. Tibid läksid end korda seadma. Kostüümid tuli selga panna, sest ees ootas esinemine. Käisin neid tubades fotokaga kollitamas ja nende toimetusi jäädvustamas.

20:15 istusime bussis ja algas meie esimene esinemisõhtu. Õues oli juba pime kui kohale jõudsime. Kontsert käis. Igal õhtul algas 20:00 soojenduskontsert, enne kui lavale astusid tantsukollektiivid erinevalt maadelt. Ei teagi täpselt, kes just sel õhtu esinesid. Igaljuhul kell

21:30 algama pidanud kontsert algas hoopis kell 22:00. Seni veetsime aega taga esinejate telgis, kuhu olid kogunenud B-grupi tantsiajd. Meie koos Jõhvikatega kuulusime mõlemad B-gruppi ja nemad esinesid ka. Melu missugune. Sinna oli toodud kohvi ja tee automaadid, kust sai valida erinevaid sooje jooke. Loomulikult ei puudunud vee automaat.

Tehti sooja ja eriti populaarne oli pildistamine. Meie Tibisid muudkui paluti pildile. Küll üksi, küll kambakesi. Igasugu erinevais riideis tegelasi sai pildile. Eks see oli vähe põnev ju ka. Tähelepanu mis-sugune ja piigad nautisid seda täiega.

22:00 algas siis kontsert. Olime kohe alguses, peale türklaste avanumbrit, mis oli iga kontserdi algul üks ja see sama, nii et võib öelda, et meie alustasime kontserti. Lahe. Videokaamera andsin Pireti kätte ja ise jooksin fotokaga lava ette kohe, kui Tibid olid lava taga valmis. Pabistasin väheke muusika pärast, et kas see ikka korralikult mängib, aga teha polnud mul enam midagi. Rahvast oli palju ja et pääseda heale pildistamispositsioonile, tuli hulgaliselt vabandada ja naeratada. Valdavalt olid publikuks meesterahvad.

Tibid tulid lavale, muusika hakkas mängima. Kõik töötas ja esitus oli hea. Eriti suurt kahinat publiku hulgas tekitas tüdrukute kiire kostüümivahetus, mis leidis aset laval rahva silmeall. See seisnes siiski kõigest ühe pluusi äravõtmises, mille all oli must pluus ja siis tõmbasid nad sellel mustale pluusile võrksärgi peale. Noh ja siis muuseas tantsu ajal sättisid ka juuksed uude soengusse. Rahvas oli sillas. Vähemasti tundus see nii reaktsiooni järgi, mis publikust kostus. Meie 5 minuti lõppedes kõlas juubeldav aplaus, aga selles kaua särada ei lastud. Kohe tuli järgmine seltskond lavale ja meil tuli end võimalikult kiirelt ära koristada. Olin etteastega väga rahul ja tagatelgis tegin Tibidele ka suure kalli.

Piret tuli aga natuke löödult lava eest telki, et kassett sai täis ja ta ei saanud kõike linti. Noh jah, minu viga. Teadsin küll, et kassetti on vähe, aga arvestasin sellega, et meie numbrid mahuvad mõlemad ilusti peale. Aga seda ma ei arvanud, et Piret enne türklasi ka filmida tahab :). Nii siis läkski, et saime oma esinemisest peale vaid esimese poole.

Kontsert läks edasi. Seadsime end Piretiga koos Mari-Anniga juhendajate rõdule vaatama. Sealt jälgis kõike igal õhtul ka peakorraldaja isiklikult. Õhtu oli mõnus ja soe. Pakuti teed ja kohvi. Mõnus, valges tugitoolis istuda, juua imehead teed ja nautida kontserti. Šeff!

Korraga tuli rõdule üks väga ümmargune moslem oma kahe naisega. Olid nad siis naised või õed, kes seda teada võib, aga üleni mustas nad oli. Väikesest pilust paistsid ainult simad. Nad seadsid end istuma kõige lavapoolsesse tagumisse nurka diivanile ja tellisid endale teed. Mul tekkis hasartne huvi, et kuidas nad seda joovad, kas tõesti nii nagu jõuluvana habeme alt õlut. Seadsin end sedasi istuma, et sain jälgida laval toimuvat ja silmanurgast nurga istuvaid musti kujusid. Ja oligi nii. Tõstsid oma mustad lapakad, mis nägu katsid, alt nurgast natuke üles ja siis rüüpasid. Samal ajal nägu veel peita üritades. Korraga käratas mees ühele miskit peale. Tundus, et naise nägu oli liiga palju paljastatud. Lapakas oli vajunud liiga ninale ja silmade ümbert paistis natuke liiga palju nahka. Naine kohe keeras oma näo pimedasse nurka ja kohendas lapakat nii, et ainult silamad välja jäid. Sellega kontsert ka naiste jaoks lõppes, sest see nn härra käsutas nad alla minema. Mõtlesime, et kuidas nad küll trepist alla ei kuku. Nad ei näe ju mitte midagi.

Noh ja põhismõtteliselt nende elamustega see päev õhtusse jõudiski. Teravaid seiku Türgi meestega jagus sel õhtul Jõhvi naistele, kes hoogsalt pealetükkivate meeste brutaalseid lähenemiskatseid tõrjusid.

Teel tagasi ületasime taas juba tuttava Kuldsarve lahe. Ma ei väsi sellest imeilusast vaatest vanalinnale, kus Sinine Mošee ja Hagia Sophia oma valgustatud minarettidega üle linna valvavad. Tuledes sadamad ja promenaadid vee ääres. Võrratu!

Peale keskkööd olime hotellis tagasi. Meie lõpeatsime oma päeva Pirtetiga rahulikult oma toas muljeid vahetades ja dušši all käies.

IV PÄEV – 12. JUULI 2010 – ESMASPÄEV

8:00 äratas kell meid uuele päevale. Päike säras aknast sisse ja kardina eest tõmmates oli katuste kohal pilvitu taevas. Möödunud päevade hall vine oli kadunud. Minarettide torniripud särasid päikesekullas. Vaade linnale oli hoopis teistsugune kui vihmastel päevadel.

8:30 läksime hommikust sööma, mis muutus igahommikuseks rutiiniks.

9:30 kogunesime alla fuajeesse, et bussiga sõita festivalipaika, sest tänasest algas festival ja sellega seonduvad tegemised-toimetused. Aga oh imet, bussi veel polnud ja pealekauba oli meie eilne saatja Miku asendatud Jussiga. Seekord heledanahaline tumedapäine kena noormees ja kelle nimi oli tegelikult Emre, aga kuna plikad tema nime ei teadnud, siis nad nimetasid ta Jussiks.

Algas bussi ootamine kõnniteel. Ilm oli palav ja kõik otsisid kuskilt päikese eest varju.

9:55 oli buss lõpuks kohal ja hakkasime sõitma Taksimi. Liiklus on küll seal täiesti hullumeelne. Ainult üks tuututamine käib ja kes kõvem mees on, kellel suurem neljarattaline, see võidab võimuvõitluse.

Peatusime Taksimi ääres lillelettide juures, kust siis jala lava juurde kõndisime.

Olime meie parasjagu tänavat ületamas, kui üks takso signaali lasi, kummi vilistas ja kohalt tuiskas. Mis sellest, et inimesed ülekäigurajal. Üks Jõhvi tüdrukutes sai sellelt taksolt kintsu pihta riivata. Piiga sai suure ehmatuse osaliseks, õnneks füüsilist vigastust polnud, aga emotsionaalne küll. Jõudnud kõnniteele, puhkes ta kohe nutmas. Läksin ta juurde vaatama, et ega ta vigastada saanud, õnneks mitte. Huvitav oli aga see, et kui mina parasjagu piiga juures olin, siis tuli juba Emre veepudeliga, et joo ja rahune. Väga tähelepanelik temast.

Kohale jõudes jagas Mari-Ann laiali kaelakaardid, mis oli siis väga tähtis dokument festivaliterritooriumile ehk siis esinejate telki ja hotelli sissepääsemisel vajalik. Tegelikult hotellis ei pidanud me seda kordagi näitama. Telgiväravas ikka paar korda tuli sellega lehvitada.

10:30 pidin mina minema VIP ruumi juhendajate koosolekule ja kohtumisele korraldajaga. Nagu eelpool juba kirjutatud, asus see kohe lava kõrval suure telgi II korrusel. Valge nahkmööbel ja puha. Peen värk. Seadsime end Volli ja Mari-Anniga rõdule sisse, kust avanes Taksimile väga hea ülevaade. Samuti lavale, kus käisid parasjagu proovid. Olin tüdrukud omapäi jätnud ja nüüd nad passisid lava taga ja ootsaid, millal lavale lastakse. Lootust oli, et möödunud õhtul oli õige tehnika üles pandud ja meie muusika ikka mängib. Pidime saama läbi teha nii eilse untsuläinud proovi Regitantsuga ja siis teisipäevaõhtuse 5 minutise programmi, kuhu kuulusid siis lühendatud variandis Rikis ja TTF. Ajalimiidid olid väga täpselt ette antud ja nendest pidi ka kinni pidama, sest muidu oli oht, et lihtsalt keeratakse peapuldist suvalisel ajal heli kinni. Meie olime omad asjad täpselt raamidesse mahutanud, nii et sellega probleeme poleks tohtinud tulla. Mari-Ann ütles mulle, et tänaõhtusele avakontserdile oleme väljavalitud, kes esinevad. Tore.

Samal ajal kui tüdrukud proovi ootasid, kutsuti meid rõdult telki sisse. Rahvast oli kogunenud omajagu ja kõik olid end kuidagi kaootiliselt läbisegi mööda ruumi laiali paigutanud. Leidisme siis endale ka kolm mugavat valget tugitooli ja platseerusime suvalises kohas. Kõigile serveeriti teed ja kohvi, sinna juurde väikesed küpsisenäkid.

Kui kõik kohal, võttis peakorraldaja Tripp, nagu Mari-Ann teda kutsus, sõna. Mari-Ann oligi talle selle hüüdnime pannud ja nüüd pidavat nii mitmedki teda selle nimega kutsuma. Väike tutvustusring ja siis juba korraldusliku poole juurde. Üks tähtis asi oli see, et kaelakaardid tuleb kogu aeg kaelas hoida, muidu ei lasta territooriumile. Teine asi oli suitsetamine ja joomine, mis oli festivali territooriumil rangelt keelatud, kuna tegu oli noortefestivaliga. Sama kehtis ka hotellides, mis oli samuti festivali territoorium. Aa ja siis veel see ka, et festivali territooriumil oli palja ülekehaga viibimine keelatud. Tüdrukutel siis päevitusriietega. Ühesõnaga, riided tuli seljas hoida. Noh ja siis vist tähtis info sellega lõppes. Paar viisakusavaldust ja tervitamist ning lippasin alla Tibide juurde, kes veel jätkuvalt oma proovi ootasid. Kui sinna jõudsin, olid nad närvis ja

pahurad. Hakkasid kohe kibekiirelt mulle selatama, et neile oli öeldud, et nad esinevad täna õhtul ja siis natukese aja pärast, et ikka ei esine, hoopis Jõhvikad esinevad. Segadus ja nördimus võttis maad. Mari-Ann tuli ka sinna ja uuris väheke asja. Meid pidavat teleülekande jaoks liiga vähe laval olema. Nad tahavad suuremat rühma, kes lava ära täidaks. Noh, eks pettumust tekitas lihtsalt see, et meil nii ei tehta, et öeldaks välja, et teie ja siis taganetakse. Enne pannakse asjad ikka kindlalt paika, kui midagi välja öeldakse. Aga sellise ootamatuste eest oli Mari-Ann meid juba ette hoiatanud, nii et tuli jääda rahulikuks ja leppida nende otsusega. Lärmilöömine oleks meile ainult karuteene teinud. Niisiis tegime oma proovi ära. Muusika mängis küll, aga viskaks sisse mõned imelikud vimkad. Õnneks need rütmipilti ei muutnud ja tantsimist ei seganud, kuigi see pani mind natuke muretsema, et kas kontserdil ikka kõik töötab korralikult. Tegelikult nagu oleks pidanud, kuna kõik lasti juba arvutisse ära ning kontserdil enam CD-d ei kasutatud.

12:00 olime prooviga ühelpool ja ees ootas kaks tundi vaba aega. Mari-Ann oli lubanud meid viia Uus-Istanbuli peatänavale, mis sai alguse kohe Taksimi väljaku ühest nurgast. Pikk-pikk šopingu tänav, nagu meil Tallinnas Viru tänav, aga mitu korda pikem. Keset munakivisillutisega tänavat sõitis vana punane tramm, millega sai ühest tänava otsast teise sõita. Tänav kulges laskuvas joones muudkui allapoole ja selle pikkus pidavat olema vist umbes 2 km. Silme eest läks kirjuks. Palju inimesi, mille kohta ütles Mari-Ann, et see on veel vähe. Õhtuti peaksite seda nägema. Siis muudmoodi liikuda ei saa, kui pead vooluga kaasa minema. Üsna pea jättis ta meid omapäi kondama. Algul lihtsalt jalutasime. Arvukad põiktänavad olid samuti müügilettidest lookas, kuna poed olid kolinud siseruumidest tänavale. Ostuparadiis, mis muud. Kõike võimalikku ja võimatut. Sel tänaval oli ka palju uhkeid ja kalleid kaubamaju, kuhu me sisse piiluma ei läinudki. Põhiliselt vaatasime siiski neid lette, mis väljas olid ja seiklesime väikestel kõrvaltänavatel. Lahedad kitsad tänavad. See oli siiski selline vanem linnaosa, mitte vilauus. Mitmekordsed kortermajad varjasid tänavaid päikese eest ja seal oli mõnus jalutada. Korra kaotasime Maria silmist, tegin juba tagasikäigu kohtumispaika, mille olime kokku leppinud, et kui keegi ära kaob, siis lähme kohe sinna ja ootame just sellel tänavanurgal. Liikusime muidu kõik koos. Aga leidsime Maria õnneks üles ja jätkasime retke. Peatuse tegime jäätisemüüja

juures. Türgis on huvitav veniv jäätis, mida ei saa normaalselt limpsida vaid see venib kui näts. Jäätisemüüjad on riietatud iseloomulikesse vestidesse ja nad on väga valjuhäälsed, et ikka oma luugist end kuuldavaks ja nähtavaks teha. Kutsuvad muudkui ostjaid ligi. Liisa oli vist esimene, kes leti äärde astus. Jäätisemüüja tegi igasugu trikke enne veel kui see jäätis sinna vahvli sisse jõudis ja siis „kiusas“ Liisat ka, enne kui ta selle enda kätte sai. Need trikid käisid kõik selle müügitaktika juurde ja mis seal salata, täitsa lõbus oli. Aga kahjuks ülejäänuid ta enam nii palju ei lõbustanud, kuid jäätis oli sellegipoolet hea. Maarja tundis end väheke kehvasti. Mingi kõhuhäda piinas teda pahal moel, aga ta püüdis vapper olla.

14:00 olime Taksimis tagasi. Saime telgist kätte oma lunchbox-id ja sättisime end telgi taha parki murule sööma. Üksikult uitav Uuno ühines ka meie lõunaringiga. Pakikese sees oli siis pikk sandwich oliivimoosiga (see ei maitsenud küll mitte kellelegi eriti), muffin ja kõrrejook.

14:30 olime juba hotellis tagasi ja ajasin Tibid proovi tegema. Pärast seda oli ülesandeks kostüümide korrastamine, sest õhtul oli vaja kostüümides viks ja viisakas välja näha. Meie Piretiga läksime aga ostureisile. Vesi oli otsa saamas ja võtsime varustaja rolli enda peale. Et aga aega oli veel küllaga, kuni kohustused kutsuma hakkasid, siis läksime agulisse kõndima. Suundusime otse hotelli vastast väikesest mäkke tõusvast tänavast üles ja olimegi agulis, kõigest üks tänavavahe peatänavast. Päeval oli seal ikka rahulikum ja hirmu ei tekkinud, sest ka naisterahvaid oli liikumas. Räpane oli endiselt ja pesud rippusid akende kohal. Halbu lõhnu tungis ninna. Rääbakad kassid jalutasid ringi. Väikesed poed haisesid suisu järgi, aga ka hinnad olid veidike soodsamad, kui peatänava ääres. Väga huvitav jalutuskäik oli see igaljuhul. Nägime vahvat kuuekorruselist maja, millel lihtsalt üks tuba oli otsast maha lõhutud, aga mis sellest, elada sai seal ikka. Nägime, kuidas pealinnatänavatel mošee ees kuivatatakse lambavilla jne. Ostisme tänavakaupmehe käest virsikuid ja lõpuks jõudsime ka oma peaeesmärgi juurde – vesi. Ostisme kohe 8 suurt pudelit, sest juua oli vaja. Õues oli pea 40^o sooja. Otsaesine leemendas.

16:50 olime ringkäigult tagasi, sest õhtusööki serveeriti täna seoses rongkäiguga varem kui muidu.

17:00 istusime juba õhtusöögi lauas. Täna oli riisi ja/või spagettide kõrvale maitsev kanalihast guljašši moodi värk ja siis täidetud paprikad. Super maitsvad. Mõnuleda laua ääres kaua aega polnud, kuna pidime valmistuma rongkäiguks. See tähendas kostüüme ja ka natukene meiki.

18:30 viis buss meid paraadrüüdes rongkäigu alguspunkti, kus toimus kogunemine. Oh, see oli pikk protseduur. Poolteist tundi seismist. Kogunesime Uus-Istanbuli peatänava (just selle, kus me päeval olime käinud) kõrvaltänavas. Rahvast muudkui kogunes, ühed uhkemates riietes kui teised. Tegelikult oli väga lahe vaadata erinevaid rahvarõivaid. Nii kirjut seltkonda polnud ma varem näinudki. Jakuutia noored oma karusnahkadega, grusiinid suss-saabastes, marokolased kitlimoodi mantlites ja kollastes papudes, Liibanoni poisid mõõkadega jne. Sai tehtud palju pilte, sest muudkui kutsuti tüdrukuid pildile. Veel oli näha venelasti, tatarlased, norrakad, ungarlased, kreeklased ja loomulikult hulgaliset erineva kandi türklasi. Ega mul meeles polegi kõik rahvused, kes seal esindatud olid, aga igaljuhul olid need sellised maad, mis asusid suuremalt jaolt Aasias. Eksootika ka väheke.

Marokolased lasid oma trummidel tümpsuda ja ise tammusid selle saatel. Väike pidu hakkas tuure üles võtma. Liibanoni poisid tegid mõõgavõitlust. Seal olid väga kenad poisid peaks mainima ja siis tuli veel välja, et „minu ja Marie kadunud vend elab Liibanonis“. Üks oli nii Mariega sarnane. Pikkade juuste ja pruunide silmadega. Mis sellest, et Mariel pole pruune silmi. Algul olid jõhvikad pidanud Mariet minu tütreks, mille peale Mari-Ann oli öelnud, et tema meelest on Tiina tütar 5-aastane ja kodus Eestis. :).

20:00 hakkas rongkäik tasapisi liikuma. Meiega oli ühinenud tütarlastekoor Ellerhein, kes oli ka festivali külaline. Nemad elasid äärelinna hotellis, kus oli bassein ja puha, aga nad ei pääsenud sealt eriti liikuma, kuna sõltusid ainult festivali bussist.

Rongkäik venis, liikuma ei saanud. Kui lõpuks peatänavale jõudsime, siis rahvast oli seal nii palju, hea et läbi lasti. Ei mingit turvamist ega ruumi tegemist. Rongkäik pidi end jõuga läbi suruma. Tehti pilti ja filmiti. Inimesed olid rõõmsad. Eriti jäi meelde mõne mustades riides noore naise pilk, mis oli täis justkui igatsust vabaduse järele. Samas oli teisi, kes särasid oma mehe kõrval ka nendes umbsetes halattides. Nii naised kui mehed üritasid rongkäigust mõnda neiut välja tirida, et pilti teha. Eks mõnedel see ka õnnestus. Aga Katre sai endale kohe peigmehe, kes muutus lausa natuke hirmutavaks. Haakis ennast meile sappa. Tegi Katrest pilte ja seadis ühe neist telefoni display pildiks. Sättisime siis Katre rongkäigu keskele käima. Blonid äärest ära. See ei jätnud ikka järgi. Lõpuks pistis Katrele mingi paberitüki kätte, kus telefoninumber peal ja nii ta meid jälitas kuni lavani. Asi muutus tõsiselt häirivaks. Nägin Mari-Anni, kes meiega rongkäigul polnud käinud ja rääkisin talle loo ära. Viimane ütles sellele noormehele paar lauset sulaselges türgi keeles ja poiss tõmbus kohe tagasi.

Jõudes rongkäiguga Taksimi väljakule, hakkas alles segadus pihta. Seal oli ka nii palju rahvast, aga liiklust polnud keegi sulgenud. Rongkäik läheb üle tee ja autod sõidavad kasvõi üle. Rongkäik pidi ootama punast tuld, et üle tee minna. Naljanumber. Siis saatjad, rühmade giidid seisid autodel ees, vehkisid kätega. Meie Emre oli leidnud kuskilt ühe lipuvarda, millega ta siis hoolega nende bussi- ja taksojuhtide nina ees vehkis. Aga ega need sellest suurt ei hoolinud. Kaotajaks jäi ikka Emre, kes pidi viimasel minutil eest ära hüppama, sest bussijuht lihtsalt ei suvatsenud seisma jääda. Uskumatu oli seda vaadata. Õnneks siiski keegi viga ei saanud.

Kui kogu rongkäik oli lõpuks lava juurde jõudnud, oli õues juba pime ja avakontsert võis alata.

21:00 alustas suursugune Türgi Ottomani Sõjaväebänd. Uhkelt trummide saatel astusid nad sisse lippude ja turbanitega. Tegelikult oli seal igasugu erinevaid peakatteid alustades turbanist ja lõpetades tuttmütsiga. Punane samet seljas. Lava keskel oli kõige tähtsam mees kahe hiigelsuure trummi ja habemega. Tema juhtimise ja trummikeppide vehkimise all tegutsetigi. Muidu oli täitsa tore, aga lõpuks muutus liiga ühesuguseks ja jalad olid ka pikast seismisest väsinud.

21:30 algas kontsert, kus siis esinesid tantsukollektiivid, teiste seas ka Jõhvi. Meie seisime lava ees ja vaatasime. Tantsunumbreid oli igasuguseid. Eriti jäi meelde Tatarimaa oma kantritantsuga. Tehniliselt olid ju tugevad, aga kas nüüd just sellisele festivalile võõra rahva tantsuga on mõtet tulla, see on küsitav. Siis meeldis muidugi Liibanon, kes jäigi minu vaieldamatuks lemmikus. Nende numbrid olid nii jõulised ja tehniliselt hästi tantsitud. Milline energia sealt lavalt alla jõudis. Ja siis muidugi Angoola oma akrobaatiliste numbritega, kus tugev must naine tõstis musta mehe sirgetele kätele pea kohale, et polnud ajsagi. Eks sellegi taga ole kõik meisterlik tehnika.

Kontserdi lõpetas üks ilusa häälega kena noor Bulgaaria poiss, kes laulis tundmatuid ja tuntud laule. Aga türklaste jaoks tundusid need enamus olevat tuttavad ja mullegi oli mõni türgikeelne lugu tuttav Saksamaa ajast.

Triin sai aga hoopis teistlaadi kogemuse võrra rikkamaks. Eks ta ise pajata siin, kui soovib detailsemalt läheneda ja pilti maalida, aga lühidalt sai tunda türgi meeste lähenemaisviisi valgele lihale, kui nii võib öelda. Ja ega nad siis ju sellest välja tee, kui neiel ütled, et lõpeta ära. Kus sa sellega, ainult see päästab kui ise minema kõnnid.

Peale kontserti otsisime kohe üles pargi taga tänava ääres ootava bussi ja 23:00 olimegi hotellis tagasi. Pesema ja magama.

III PÄEV – 11. JUULI 2010 – PÜHAPÄEV

8:00 kutsus kell uuele päevale. Piret oli juba kell 5 esimesel palvusel ka ära käinud :). Aknast õue vaadates oli ühtne hall pilvemass asendunud valgete rünkpilvedega ja päike kuldas üle majade katused. Vaade linnale oli hoopis kaunim ja rõõmsam. Vihmast polnud enam juttugi ja veepark hakkas juba silme ees terendama.

8:30 läksime hommikust sööma. Menüüd ma enam siinkohal ette lugema ei hakka, kuna igal hommikul oli söögiks üks ja see sama toit. Mari-Anniga arutledes otsustasime, et kasutame tänase päeva veepargis hullamiseks. Enne veel aga pidime minema esimset korda festivalipaika, sest pidi toimuma galakontserdi proov.

Pakkisime asjad kaasa, trenniriided, CD-d ja rannariided ja kogunesime alla fuajeesse.

9:30 olime valmis startima ja selleks ajaks pidi hotelli ees meid ootama festivali poolt meie käsutusse antud buss. Miku ütles bussi numbri, millise võime vallutada. Meil oli ühine buss norrakatega. Mõni päev hiljem viimased kadusid kuskile ja küsisn Mari-Anni käest, et mis neid enam pole, siis Mari-Ann oli avaldanud rahulolematust korraldajatele, et see ei lähe küll mitte nii, et norrakate järgi ootama peame, kui meil juba kõik vamis ja võiks kuskile mujale minna. Nii siis paigutati norrakad kuskile teise bussi.

Hotelliesine oli valgeid busse täis, aga seda, mida meil vaja, seda polnud. Ilm oli soe ja nii kui hotelli uksest kõnniteele astusime, siis kattis kogu nahka kerge higikord. Üritasime leida väheke varjulisema koha, et mitte otse päikese käes seista.

9:50 ta siis lõpuks tuli. Mari-Ann oli juba enne hoiatanud, et tõenäoliselt tuleb Türgis ette palju ootamist, sest suhtumist iseloomustab kõige paremini sõna „Manjana“. Õnneks sai esimene ootamine läbi ja sõit läks lahti. Huvitav oli aknast välja vaadata. Suured teede, millede kahe suunarea vahel haljasalal palmid ja lillepeenrad. Kõnniteed olid siginat-saginat täis. Möödusime mitmetest mošeedest, sõitsime läbi võimsa VALENSI AKVEDUKTI alt, mis pärineb 4. sajandist ja oli kasutusel 19. saj ja tõi magedat vett Belgradi metsast Bütsantsi pealinna. See oli võimas, justkui mitmekordne sein kerkis ta otse järku üles, ainult et iga korruse moodustasid võlvkaartega ilma klaasita aknaaugud.

Jõudsime KULDSARVE LAHENI, mis lahutab Istanbuli Euroopa-osa uus- ja vanalinna. Ületasime lahe mööda ATATÜRKI SILDA, et jõuda UUS-ISTANBULI, kus asus meie festivalipaik. Sillalt avanes vaimustav vaade Isatnbuli vanale osale, mis hakkas vaikselt lahe kaldalt üles poole kerkima. Tähtsaimad mošeed oma minarettidega uhkelt üle katuste kõrgumas. See oli kui pilt mõnest lapsepõlve muinasjutust, näiteks „Aladini imelamp“. Laheäär oli tihedalt täis pikitud erinevas suuruses ajuvaid alused: jõelaevad, lootsikud, jahid jne.

Tee keerutas lahe äärest üles poole, tee äärde jäi palju lagunenud hooneid. Jäi selline mulje, et kõik mis hakkab lagunema, lastakse omasoodu kokku kukkuda ja siis ehitatakse samasse kohta uus ehitis. Kõik on ligadi logadi. Kui oli vaja uus maja ehitada, siis ehitati just sinna, kus parasjagu natuke ruumi oli, kasvõi kahe maja vahele teiste majade külge kinni. Liiklus oli tihe ja saime kuulda, kui ilus signaal meie bussil oli, sest seda vajutas meie bussijuht ja kõik teised juhid väga meeleldi. Ja see polnud tavaline signaal nagu Eestis vaid tuunitud, lausa viisijupp. Itsistasime, et Türgis on selline ametimees nagu signaali tuunija.

Korraga peatus buss lillelettide ees. Olime kohal TAKSIMIS, Uus-Isatnbuli peaväljakul. Leppisime kokku, et üritame proovi nii kiirelt ära teha kui saame ja siis ootab buss samas kohas kus meid maha pani ja siis sõidame veeparki. Kogunesime kõnniteele. Mari-Ann, kes oli kohaga tuttav, võttis juhtrolli enda peale ja järgnesime talle kuulekalt. Meeletu liiklus ja rahvamass. Pidi väga tähelepanelik olema, et mitte omasid silmist lasta. Ülekäigurajad ja valgusfooris ei maksnud autojuhi jaoks mitte midagi. Auto, see oli kuningas liikluses.

Liikusime muudkui edasi. Väljaku äärde oli püstitatud suur katusega välilava. Seda võiks vast võrrelda Salme Kultuurikeskuse lavaga. Tantsupõrand kõik peal, külgedel suured kõllid ja ekraanid. Käis kibekiire askeldamine. Lava paremasse äärde jäi heli- ja valguspult, kust siis kogu asja juhtima hakati. Lava taga oli suur suur esinejate telk, mis oli ümbritsetud aiaga. Telki pääses lava kõrvalt tekitatud väikest vahekäiku pidi, mille ühte äärde jäi telk ja teise aiaga piiritletud kohvik. Telki sai läbi värava, millel turvamees kontrollis kaelakaarte. Neid meil veel polnud ja ka telk polnud veel esinejate vastuvõtuks valmis. Alles paigaldati vaipkatet. Ebameeldiv läppunud õhk oli seal sees, aga siiski läksime sinna sisse uusi korraldusi ootama.

Seistes lava ees näoga lava poole, siis lavast paremale jäi teine suur telk, mille esimesele korrusele paigaldatai Türgi rahvusmuuseumi väljapanekut. Teisel korrusel oli suur saal juhendajatele ja nn VIP-rõdu, kust juhendajada ja korraldajad, said kontserti vaadata.

Selja taha jäi suur Taksismi väljak. Mille keskel lehvis hiiglasuur Türgi lipp. Neid oli igas linnajaos, mis paistsid kaugele. Suur patriotism ja isamaaarmastus. Tundus, et see väljak oli üks suur liiklussõlm. Kahest äärest oli väljak ääristatud kõrgete massiivsete hoonetega. Seal oli Atatürki kultuurikeskus, bussiterminal ja hulgaliselt 4-5-tärni hotellid. Kolmandas ääres paistis madal müür ja selle ees MÄLESTUSMÄRK Türgi Vabariigi esimesele presidendile, mida kutsustakse ka sõltumatuse monumendiks. Sealt väljaku nurgast sai ka kaubandustänavatele. Lava taha jäi plataanide ja purskkaevuga park, kust oli hea päikesevarju otsida.

Saime kohe esimestena lavaproovi, mis meil Tibidega täitsa nässu läks. Olime juba laval ja muusika mängis, aga ainult natuke lagusest, siis hakkas niimoodi hüppama, et pidime oma tantsu katkestama. Täitsa jama värk. Üsna mitu korda proovisime, aga tolku polnud midagi. Läksime lava kõrvale, et teha ruumi Jõhvikatele, et nemad saaks oma proovi ära teha. Neil läks õnneks. Olin täitsa mures, et miks aparaat plaati korralikult välja ei loe. Olin teinud just uue plaadi. Mul oli küll mälupulgal muusika kaasas, aga see proovis meid ei aidanud. Mis siis ikka, tuli sellega leppida. Vähemasti saime lava ära katsuda ja lugemise järgi läbi teha. Nüüd siis veeparki. Buss oli ümber kolinud algsest kokkulepitud paigast hoopis lava taguse pargi kõrvaltänavasse.

10:50 hakkasime sõitma läbi linna veepargi poole. Teekond oli pikk ja selle jooksu nägime agulirajoone, magalaid ja rikaste villasid. Tundus, et vaesed on vaesemad kui meil ja rikkad rikkamad kui meil. Magalad ei erine eriti meie magalatest. Ainult et tuletõrje avariiväljapääsud olid kõik ehitatud väljaspoole majasid. See tähendas seda, et metallist keerdtrepid keerlesid mööda välisseina alla poole.

Varsti hakkas paistma sini-sinine Marmara meri. Tee kulges väikese kõrgendiku otsas, nii et vaade alla merele oli kaunis. Rannajoon lookles kaarjalt kaugemale ja paistis väga ilusti kätte. Mere äär oli villade pärusmaa. See Istanbuli linnajagu, kus veepark asus, oli hoopis teistsuguse ilmega kui juba nähtud. Kortermajad oli väikesed, tänavad kitsad ja puhtad, palju haljasalasid ja kõik tundus rahulik. Justkui oleks sattunud kuskile Kesk-Euroopa väikelinna. Bussil oli kitsastel tänavatel täitsa keeruline liigelda, aga bussijuhi meisterlikkus oli meid juba nii mõnigi kord üllatunud. See mees oma tööd tundis.

12:00 olime veepargi AQAPARK väravas. Kogu selle lõbu eest, sõit veeparki, seal lõbutsemine ja söömine läks maksma 25.- €. Läksime väravast läbi veepari territooriumile. Saime söögitalongid ja leppisime kokku, et kohtume samas kohas värava ees kell 17:00.

Vahetasime riided, kes tahtis sai võtta endale kapi, kuhu asjad ära panna. Kui meie Piretiga basseini äärde jõudsime, olid Tibid end juba päevitustoolidel sisse seadnud kõige suurema basseini juures. Valisime endalegi kohad välja, laotasime rätikud toolidele ja alustasime enese kreemitamisega, et ennetada päikesepõletust. Tibid läksid kohe veepargiga tutvuma. Kuna kõik toolide juurest ära minna ei saanud, sest keegi pidi asju ka valvama, siis esimestena jäime meie Piretiga valvesse ja ühtlasi päikest võtma. Kus aga kõrvetas.

Mari-Ann astus meie juurest läbi. Ta tutvustas mulle festivalinädala kava, mis hetkel laiali jaotati. Ta aga hoiatas kohe, et see võib iga päev muutuda, sellepärast tuleb iga hommik või õhtu programm uuesti üle vaadata, mis korraldused on antud ja mis muudatused sisse viidud.

Tibid tulid mõne aja pärast õhinal tagasi, et nii lahe on, tulge teie ka. Keegi Tibidest jäi asju valvama ja läksime meiegi lõbutsema. Tüdrukud tirisid meid kõigepealt igasuguste torude juurde. Neid oli seal 9 erinevat.

Lisaks veel üks, kuidas seda nüüd nimetadagi, ütleme nii et nagu suur järskude nõlvadega org. Sealt sai alla lasta kahekesi koos kahesel kummirõngal. Kõigepealt tuli ronida rõngas ülal kõrge torni otsa. Seal aitas veepargi töötaja rõnga paika panna, hoidis seda kinni, kuni meie sinna peale ronisime. Pepu jäi rõnga auku ja jalad pidid panema rätsepistesse. Mõlemal oli oma istumiskoht. Sel ajal kui rõngal istusid ja allalaskmist ootasid, siis polnud üldse näha, kuhu sa sõidad. Laskumine oli nii järsk. No ja sinna selle kõige jubedama atraktsiooni peale meid Piretiga esmalt tiritigi. Piret ütles, et tema on kogu aeg selliseid asju peljanud ja pole eluski ühelgi sarnasel asjandusel käinud. Tüdrukud käisid ikka nii peale, et võtsimegi end kokku ja marssisime trepist üles. Siis istusimegi juba rõngal ja tuiskasime järsust nõlvast alla. Huh kui lahe, südamealt läks õõnsaks. Jõudsid oru põhja ja tuiskasid teiselt poolt jälle üles ja jälle alla ja üles. Kiikusid kui laps hällis edasi tagasi. Uskumatu, aga me läksime sinna Piretiga veel ühe korra.

Kohe peale esimest sõitu.

Edasi andsid plikad ülevaate millised torud on toredad ja millistes saab haiget. Viimased välis tasime kohe. Siis hakkasime järgimööda soovitatud torusid käima. Vedasin Pireti ka igale poole kaasa. Vallutasime kaks lahtist liumäge ja ühe vahva toru, kus sai ka kahekesi koos rõngaga alla keerutada. Täitsa lahe oli mauhti vette sukelduda. Aga siis vajasime puhkus. Kastsime end korraks suurde basseini, mis oli täidetud soolase mereveega. Sukeldusin äärepealt otse basseinipõhja, Kui veepeale tulin, siis Piret ütles, et oleks sa meeste nägusid näinud, silmad olid nii suureks läinud. Pärast saime aru küll, mis selle põhjuseks oli, kui veidike rahvast jälginud olime. Seal ei oska mehed ka mitte sukelduda, rääkimata naistest, kes ei oska ujudagi. Sellised kõhukad hakkasid lendama. Ka mehed tahtsid ennast näidata, icc-icc. Suure basseini keskel oli baar, kuhu sai üle kaarsilla või siis ujudes. Meie kasutasime ujumise varianti. Vesi oli nii mõnus ja soe, aga kole soolane, Kohapealt alla sukelduda polnud võimalik, vesi tõmbas kohe veepeale tagasi. Ujusime siis baari istuma. Baar asusi basseini keskele spetsiaalselt ehitatud saarekesel, aga osad lauad olid otse vees. Tõsi, laud ulatus vee peale, aga kui toolil istusid, siis olid rinnuni vees. Ligunemisest isu täis, läksime ja sedasime end taas mugavalt päevitustoolidele ja kreemitasime kehad uuesti ilusti sisse. Tibid tuulasid siin-seal ringi, vahel eksisid ka meie juurde ära.

Rahvast ümber enda oli huvitav jälgida. Ütleks nii, et naisterahvaid oli ikka vähem kui meesterahvaid. See tähendas seda, et igat su liigutust jälgiti ja õgiti pilguga. Läbi prillide oli nii hea meeste nägusid vaadata, kui mõni bikiinides neidis mööda jalutas. Sest kohalikud daamid kandsid väga huvitavaid supelkostüüme. Väga leivinud oli see, et kõigepealt oli seljas pikad liibuvad retuusid ja nende peal ujumistrikoo. Mõnel oli veel seelikujupp ka küljes. Ja siis veel need kileriidest supelkostüümid kapuutsiga ja puha. Ainult käelabad, jalalabad ja nägu jäid välja. Aga kui need märjaks läksid, siis kõik paistis läbi ja seal all oli kõige tavalisem aluspesu.

Elu suure basseini ümber kees, rahvast liikus, aga ülerahvastatuseks seda ei saanud nimetada. Ruumi oli küll. Terve bassein oli ümbritsetud päevitustoolidest, kuid vabasid oli küll ja küll. Õitsvad põõsad ja palmid, soe päike, sinine vesi ja rannamelu, mis sellest et veepargis. Tõeline puhkus lõunamaal.

Lõunasöögiks realiseerisime ära kupongid, mis väravast saime. Tõeline rämpstoit, aga maitses hästi. Hamburger, friikartulid ja coca-cola ja kõht saigi täis. Pärast seda haarasime oma kotid õlale ja läksime veidikeseks veepargi peale jalutama. Kohvikute alal oli mitu putkat, kust sai kiirtoitu. Samas olid ka lauad ja toolid palmide all. Sealt läbi minnes jõudsime vahubasseini juurde. Tibidel oli seal küll väga lõbus. Hullasid kui väikesed lapsed. Siis oli seal veel mingi bassein, kus sai rõngastega ulpida. Olimegi jõudnud veepargi aia äärde. Üle selle kiigates loksus vastu kallast Marmara meri.

Liikusime palmisallu, mille varjus oli toole, kus mõnus lösutada, Mugavad rippkiiged sobisid ideaalselt piltidel poseerimiseks. Ring veepargile peale tehtud, seadsime end Piretiga taas päevitustoolidele lesima. Muusika oli vahepeal mängima hakanud. Lausa elav esitus meie vahetus läheduses väikese puust majakese rõdul. See majake oli nagu seapassimise pukk, aga üks kohalik kutt laulis seal ja tundus, et kohalikud teadsid teda hästi, sest laule lauldi kaasa ja tants läks lahti. Algas peachparty. Jõhvitüdrukud olid ka tantsuhood ja mitmeid kordi õnnitleti läbi mikrofoni meie sünnipäevalast. Ühel Jõhvi tüdrukul oli sünnipäev. Meie Tibid käisid vee mitmeid kordi rennidest alla laskmas ja nii sama ringi hulkumas, kuni ka peorütmidega

haakusid. Tiiu istus aga vaikselt päevitustoolil ja vaatas küll sellise pilguga, et mina neid vist küll ei tunne ja itsitas vaikselt. Noh, ütleme, et publikut oli ja poolpaljaid mehi kah, kes eesti tüdrukutega tantsida tahtsid. Ega viimased siis oma puusi paigal ka ei hoidnud. Basseini ääres käis tõeline tants. Ja kui palju soove oli valgete tüdrukutega pildile jääda. Tähelepanu missugune. Isegi telekaamera oli kohal. Tõenäoliselt oleks pidanud nüüd üsna mitmeks ajaks suur tähelepanuvajadus rahuldatud olema.

Käsime Piretiga vahepeal kahekesi kondamas ja muttide ratekaid tegemas, nagu me itsitasime. Ujusime soolases vees ja nautisime viimast tundi, mis veepargis jäänud oli. Vahubasseini lasti veel vahtu juurde, kui sinna jõudsime nii et kõigil suured vahutordid peas ja kui libe. See trall vahuga jäigi viimaseks atraktsiooniks, sest käes oli aeg lahkuda. Kui algul mõtlesime, et mis asja me siin nii kaua passime, siis lõpuks ei olekski tahtnud veel ära minna. Supermõnus päev oli. Tõeline puhkus palmi all.

17:00 kogunesime värava juurde ja sammusime bussi poole. Meeleolu oli kõigil ülev, kuigi kõik oleks heameelega veel veeparis möllanud.

Tagasiteel hotelli nägime bussi kõrval sõitmas ehitud autot. Arvasime, et pulmad, aga selle kummutas kohe Mari-Ann, kes ütles, et vaadake, kes autos on. Seal olid uhketes riietes ja turbanitega väikesed poisid. Need oli hoopis ümberlõikamispidustused, mis pidid olema moslemi poisi elus kõige tähtsam sündmus ja seda tähistatakse vääriliselt.

18:00 olime hotellis tagasi. Juba oli kuulda kerget sosinat, et keegi olevat päikese käes ära kõrbenud. See oli meie Triin. Mõnel teisel oli veel, aga see oli Triinu kõrval köömes. Otsisime aga kohe palsamid naha hellitamiseks välja. Olgu öeldud, et terve 200 ml aloegeel sai igaljuhul peaaegu tühjaks.

19:00 jõudis kätte söögiaeg. Naeratav onu võttis meid taas uksel vastu. Menüü valikus oli riis ja spagetid, guljašši moodi kaste, loomulikult salativalik ja huvitav natuke mage supp. Suppid on kuidagi veidike maitsetud. Kui oled imehäid Rumeenia ja Tšehhi suppe söönud, siis võrdlust Türgi omad välja ei kannata. Magustoiduks ikka arbuus.

19:30 suundusime agulisse kondama. Mõtlesime piiluda kõrvaltänavatesse, mis jäävad kohe peatänava külje alla. Algul uljalt sammu astudes hakkasid need millegipärast ainult kiiremaks minema. Nendel tänavatel liikusid ainult meesterahvad. Mitte ühtegi naist ja see tekitas väga ebamugava tunde. Mingid kambad liikusid, mõni võttis suuna otse meie poole. Millised pilgud. Selline tunne, et kohe tõmmatakse kangialusesse. Küll oleks tahtnud, et mõni meesterahvas oleks kambas olnud. Otsisime väljapääsu peatänavale, kuid jõudsime suurele ristitänavale, kus paistis kätte meri, kuhu me tegelikukult teel olime. Kavatsesime minna mereni, aga isu oli läinud ja kaugel tundus see ka olevat. Ja siis veel hakkas pimedaks minema. Sada häda, nii et otsustasime mööda suuri tänavaid hotelli tagasi minna. Mitte polnud tuju enam õhtuhämaruses agulitänavatel jalutada. Aga pilt, mis seal avanes oli sootuks teine, kui peatänavatel. Majad lagunenud, räämas ja tänavad räpased. Meeletus koguses rääbakaid kasse.

Peatänava äärest leidsime aha toreda maiusttuste poe, kust täis kottidega ja tühjemate rahakottidega välja astusime. Türgi maiust oli igat sorti, silme eest võttis kirjuks, ei teadnudki kohe mida valida. Selgeks sai aga see, et suurel turul olin saanud haledalt tünga kommide ostmisega. Kui sealt ostsin 2 kommikarpi 10.- raha eest, siis siin sai 5 karpi 12.- raha eest. Aga mis seal enam. Poes leidus veel teesid, maitseaineid ja mett. No igat asja sai natuke ostetud. Kõik olid väga rahul selle poe külastusega.

Tagasiteel põikasime sisse veel mõndadesse poodidesse. Meie jäime Piretiga toppama ühte riietepoodi, kust leidsin ilusa kleidi. Kui mina oma kleiti selga proovisin, läksid Tibid juba hotelli, sest olime juba täitsa hotelli juurde jõudnud. Ja kell oli nii palju, et jalgapall hakkas pihta. Nimelt käis jalgpalli MM ja algas finaalmäng.

Pärast kleidiostu uudistasime ringi ka toidupoes, mis kohe hotelli vastas asus. Kiikasime hindu: keeduvorst 120.- eeku kilo, juust sama kallis, liha topelt nii kallis. Meie elul Eestis pole vigagi ja arvestades veel sellega, kui väikesed on siin palgad.

Õues oli nii mõnus ja soe jalutada. Kuigi palav oli ikka ja pimedus oli täielikult saabunud.

21:30 sättisime kõik end kolmesesse tuppa jalkat vaatama. Finaalis olid vastamisi Hispaania ja Holland. No ei olnud jälle eriti huvitav ja hea mäng, aga tulemus 1:0 Hispaania kasuks.

Tibid olid päevasest päikesest päris roosad, Piret ka ja minul oli roosa kõht.

Peale keskööd pugesime linade alla.