7:30 helises kell. Voodist tõustes heitsin kardinad aknal eest. Päike tervitas taas rõõmsalt katuste kohal. Oli imeilus suvepäev, meie viimane päev Istanbulis. Riietusime kärmelt ja läksime sööma. Mõnuleda söögi juures kaua aega polnud, sest tuli kokku pakkida oma viimased asjad ja teele asuda. Nüüd juba kodu poole.
Vaatasime hoolikalt Piretiga oma toas kõik nurgatagused üle. Nii mõnigi mitteoluline asjake jäi riiuliäärele koristajatele. Lihtsalt polnud enam kohvrites ruumi. Vaatasin üle ka Tibide toad, et midagi kahesilmavahele poleks jäänud ja siis juba lifti järjekorda, et oma suurte kompsudega alla fuajeesse koguneda. 9:20 olimegi all, kus hotelli ukse ees buss meid juba ootas. Pagas alla, ise üles, viimane pilk hotellile ja algas sõit lennujaama poole. Seljataha jäi Vana-Istanbul. Müüri taga laiutasid ees suured magala- ja tööstusrajoonid. Möödusime 24 galonkaga bensiinijaamast, mis oli silma jäänud juba siis, kui esimesel õhtul lennujaamast hotelli sõitsime.
10:15 olimegi lennujaamas. Ronisime bussist välja. Hakkas trügimine pagasiluugi juures. Igaüks soovis oma kohvrit kiiremini kätte saada. Üllatusena oli Emre meid saatma tulnud. Meie olime oma kingi õnneks kaasa võtnud ja nüüd saime selle talle ilusti isiklikult üle anda.
Olin viimane, kes lennujaama sisse läks, et ikka kindel olla, et kõik ilusti olemas oleks. Algatuseks läbisime tavalise turvakontrolli, mille pidi läbima igaüks, kes lennujaamahoonesse siseneb. Mõni sai natuke rohkem läbi kontrollitud, aga üldiselt sujus kõik tõrgeteta. Nüüd kappasime kiirel sammul Mari-Anni järgi hiigelsuures terminalis. Üks saal järgnes teisele. Proovisime teda mitte silmist lasta. Ees ootas pagasi kontroll ja äraandmine. Mari-Ann oli ärritunud, kuna gruppide chek-inis oli vaid üks inimene ja järjekord ilmatu pikk. Et kiiremini saada, korjasime passid kokku. Lugesime, mis me lugesime, aga üks pass oli puudu. Üritasime siis tuvastada, kelle oma see on. Aga lõpuks tuli see kuskilt välja, nii et kõik klappis ja paanika oli asjatu. Siis rivistasime üles oma kohvrid ühte pikka kolonni ja kõik said külge Mari-Anni nimega sildid nagu need oleks kõik tema omad. Nii pidavat asi sujuvamalt minema. Hakkas kaalumine ja äraandmine. Õnneks olime õigesti kaalunud ja kõik kohvrid sobisid etteantud kaalu.
Nii, nüüd sammusime kärmelt läbi järgmiste saalide ja jõudsime järjekorda, kust saatjad enam edasi ei pääsenud. Seisime pikas rivis nööride vahel. Ükshaaval läbisime passikontrolli. Seekord said kõik ilma viperusteta läbi. Tempel löödi ka sisse. Jäänud oli viimane kontrollpunkt – käsipagasi ja enda oma. Sinna oli pikk pikk tee mööda pikka pikka koridori. Saime sõita lauskmaa eskalaatoriga, jälgides tähelepanelikult väravate numbreid, kuhu me minema pidime. Jällegi läks meil kontrollis kõik libedalt. Vollil seekord mitte. Pidi teine kogu oma koti lahti pakkima, sest otsiti terariista. Pärast ta ütles, et nood kontrollid leidsid üles tema ammu kadunud küünekäärid, mis olid pugenud peitu koti voodrivahele. Ootesaalis istusime ja ootasime. Jututuju eriti polnud. Vaikselt hakkasid eestlased kogunema. Meie olime esimesed. Ei viitsinud seal lennujaamas eriti ringi tuiata. Ootasime mil me lennuk ette sõidab. Lõpuks tuligi.
12:10 algas pealepanemine. Seekordne lennuk oli väiksem kui tulles. Meie istekohad olid jälle laiali mööda lennukit. Tegime väikeseid ümberkorraldusi. Marie andis oma pardakaardi mulle, mille koht oli äriklassis Pireti kõrval. Šeffid! Katrel oli ka au sõita äriklassis. Ega seal muud vahet polnudki, kui istmed olid laiemad, aga see eest oli külm.
12:40 tõusime õhku, plaanitust natuke hiljem. Vaatasin aknast välja ja Istanbul jäi aina väiksemaks. Majad muutusid tikutoosideks ja autod nööpnõelapeadeks. Aina kõrgemale ja kõrgemale. Bosporuse väin lookles Musta mere poole. Ootasin, millal näeb selle suubumist, aga paraku kattis just siis taevast paks lumivalge pilvekiht ja meie olime selle peal. Varsti hakkas läbi valge massi sillerdama sinine vesi ja siis polnud enam taevas ühtegi pilveräbalat.
Jõudsin end mugavalt sisse sättida, kui hakati serveerima lõunasööki. Seekord valisin lõhe kartulipudru ja juurviljadega. Küll maitses hästi. Magustoit oli eriti maitsev, mingi pudingi taoline pruunikas ja hea. 15:20 maandusime juba Riias. Lend läks sujuvalt ilma suuremate õhuaukudeta ja samamoodi tõrgeteta läks ka riiki sisenemine. Pakid saime lindilt kätte ja nüüd juba väljapääsu poole. Õues ootas aga küll suur üllatus. Seisime klaasuste taga, osad õues katuse all, aga bussi minna ei saanud. Saabunud oli ootamatult suur äikesetorm. Olime tulnud suvest sügisesse. Vihmast oli moodustunud sein ja sellise valingu alla ei tahtnud keegi minna. Ootasime siis väheke selgemat kohta, aga seda ei paistnud tulevat. Hetkega olid tänavad kaetud veekorraga. Lõpuks kui sadu natukenegi vähemaks jäi, siis hakkasime järgemööda bussi poole liduma, mis nüüd läbi vihmakardinate nähtavale oli tulnud. Jäime Piretiga viimasteks, sest kui kõik korraga oleks läinud, siis oleks tekkinud pakkide ärapanemise juurde tropp ja oleksime kohe väga märjaks saanud. Siiski ei pääsenud me ka praegu korralikust peapesust. Jalad olid pahkluuni vees ja kui bussi jõudsime, siis oli ka pea puhtaks pestud. Meeletu sadu!
Mari-Ann meiega koos kodumaale ei sõitnud. Teda ootas ees juba uus seiklus. Ta vahetas Riias vaid oma kohvrit ja sõitis järgmisesse sihtkohta sukelduma. Jätsime temaga lennujaamas „Head aega“.
16:00 saime sõitma hakata. See pilt, mis Riia tänavatelt vastu vaatas, oli masendav. Tänavad olid veest üleujutatud. Parkides suured puud maha langenud. Ühes kohas teostati keset tänavat päästetöid, kuna puu oli langenud otse trolliliinidele. Vihma kallas endiselt ega paistnudki järgi jäävat. Päris hea tunne oli bussis istuda. Siiski polnud ka see kõige kuivem koht. Kuna muudkui sadas ja sadas, siis hakkas bussi sisse sadama. Paarist kohast tilkus kohe ohtralt tuppa, nii et Martin pidi kohta vahetama. Sõitsime ajaga võidu. Tahtsime kindlasti õhtuse praamiga koju saada. Kell aga tiksus armutult ja teeolud polnud just kiiresti sõitmiseks väga soodsad. Iga lisaminut, mis lennuki hilinemisega Istanbulis kaasnes ja Riias suur vihm, mis ei lasknud kohe bussi tormata, vähendasid meie võimalusi koju jõudmiseks.
Peatust me teha ei lubanud :). Kõigil oli kohustus oma pissihädaga Ääsmeni kannatada.
18:20 olime Eestis 19:06 Pärnus
20:15 Ääsmel, kus Jass meile ristile vastu oli tulnud ja sõitis ees Krissu juurde. Kell tundus olevat parasjagu nii palju, et suur kiire oli möödas. Võtsime oma pagasi, lehvitasime reisikaaslastele, paar kallit ja buss sõitiski minema. Nüüd oli aega oma last tugeva kallistusega tervitada ja mehele väike musimops anda.
Sõit sadamasse läks ilusti. Kõigil oli tuju ka hea, sest teadmine, et koju saame, muutis meele rõõmsaks. Õues sadas jätkuvalt vihma. Sadamasse jõudes pidime isegi natuke ootama enne kui praamile lasti.
22:30 praamiga siis kodusaarele. Sõime ühe korraliku lasteprae, Tibid üllatasid mind suure kommikarbiga ja praamisõit saigi läbi, millega koos ka meie reis. Jäänud oli vaid veel sõit sadamast koju. Maarjale tuli isa sadamasse vastu ja üks pahur töötaja kai peal tegi hoiatuse, et jäägu see viimaseks korraks, kui kaile autoga tulete. Tegelikult vist nüüd enam ei tohi kaile sõita, aga Maarja isa oli palunud, et lubataks. Noh ja lubati, aga nüüd oldi väga vihane ja ähvardav. Jaotasime tüdrukud kodudesse laiali ja sõitsime isegi koju. Reis saigi läbi!
No comments:
Post a Comment