Meie reis hakkab lähenema lõpule! Viimane päev veel Istanbulis ja siis juba kojusõit. Alustasime päeva ikka kell 8. Väga hästi välja puhata ei saanud, kuna hotellis oli väga kärarikas öö.
Peale hommikusööki kuulus päevaplaani kohvrite pakkimine, sest päev tõotas tulla toimekas ja hommikul oli ärasõit juba varakult. Küll käis asjade sobitamine ühte ja teise kotti/kohvrisse. Piretil oli margapuu kaasas, et kohver üle kaaluda, et ülekaalu ei tuleks. Asju oli kuidagi palju rohkem kui tulles :). Jagasime siis plikadega omavahel, et kõigil ilusti õigesse kaalu ära mahuks. Lõpuks olid minu asjad küll vist kolmes või neljas erinevas kohvris. Saime siiski ilusti kõik klappima, nii et lootust oli pääseda ilma lisakilode eest maksmata.
10:30 kogunesime alla fuajeesse. Emrel oli sünnipäev, ta sai 23. aastaseks ja tegime siis koos jõhvikatega väikese tseremoonia laulu ja kingituste andmisega. Meie sidusime paelaga ilusaks pakikeseks hariliku ja pastaka. Tagasihoidlik kingitus oligi olemas. Tseremoonia läbi, sõitsime Taksimi, kus hakkas gala proov. Kuna värk oli väga segane ja Mari-Anni ka meie juures polnud, siis haarasin Emrel sabast kinni ja ütlesin, et näe, siin on 2-minutine ja siin 3-minutine tants, kui pika aja me saame. Ta käskis selle peale veidike oodata ja kui tagasi tuli, siis ütles, et 3. Jipiii, lahe, saime mis tahtsime. Kuidas see tal õnnestus, see jäi saladuseks.
Proov hakkas pihta ja seda viis läbi manager isiklikult ja türgi keeles. Mitte keegi ei tõlkinud ega midagi. Olime siis kogu aeg stardivalmis helipuldi juures, et kui kutsustakse, siis kohe peale. Olime taas päris ees kohe. Ilma muusikata tehti läbi kõigepealt kahe numbri üleminekud, seega meie algus ja lõpp. Kui need tehtud, siis pandi eelmise muusika lõpp, eelmine grupp tegi oma tantsu lõpetust ja siis kohe meie üleminek ja tants otsa. Pärast lõpu-üleminek koos järgmistega. Tuli hakkama saada viipekeele abil, aga hakkama saime. Vahepeal õnnestus olla tunnistajaks intsidendile, kus venelaste juhendaja tuli manageriga kauplema, et neile on antud ainult 1,5 minutit aega. Nemad nii vähe ei taha, vaid tahavad 3. minutit. Emre oli tõlgiks, seepärast sain aru. Aga manager ei lasknud endaga üldse vaielda, vaid pani venelased fakti ette, kas 1,5 või mitte midagi. Kuidas meie oma kolm saime!? Aitäh Emre!
Kui kõik trupid olid oma proovi ja üleminekud ära teinud, siis algas nn lõputammumise proov. Jälle ei saanud midagi aru. Kõik rivistati käsikaudu lava vasaku külje juurde troppi, kust siis hakati lavale minema. Kui tibid juhmi näoga ringi vaatasid, siis haarasid järsku ühed türgi poisid nad käe otsa ja tirisid kaasa. Sellest oli aru saada, et pidi sedasi järgi tantsima nagu angoola oma tam-tammide saatel tammus. Tantsiti üle lava ja sealt alla, telgist läbi ja lava ette platsile, nii et tantsijad pidid publiku nagu piiramisrõngasse võtma ja seal siis muusika järgi tantsima hakkama. Segane, väga segane värk, aga tehtud sai. Eks siis õhtul näis, mis välja tuleb.
Vahepeal oli Mari-Ann aga meile välja kaubelnud peakorraldaja käest bussi, et saaksime minna ujuma Aasiasse. Tegelikult oli ta seda teinud juba eile ja tahtnud seda üllatuseks teha, aga asja arutades, jõudsime otsusele, et noortele tuleb öelda, muidu nad ei tea ju ujumisasju kaasa võtta. Nii et üllatus tuli juba eelmisel õhtul avalikuks.
13:00 algas sõit Aasiasse. Lahe! Istusime bussi ja hakkasime läbima vastukaaluks juba tuttavale marsruudile täitsa uusi tänavaid. Nägime seljatagant Dolmabahce paleed ja juba hakkas paistma ka Bosporuse sild, mille pidime ületama. Autosid vooris sillale palju. Sättisin end istuma bussijuhi kõrvale giidi koha peale, et paremaid pilte ja videod saada. Paremale ja vasemale vaadates paistsid mäeküngastel kaskaadidena langevad katused. Bussiaknast möödusid palmipuud. Massiivsed sillapostid aina lähenesid ja kerkisid bussi ette justkui hiiglaslik värav, millest läbi sõites olimegi Bosporuse väina kohal. Sinisel veel liuglesid väikesed ja suured veesõidukid. Minaretid kaldapealsetel pidasid valvet üle vee. Imeilus! Ja ees rohetas Aasia. Arvasin seal
kohtavat suurlinna ja Hong Kongi linnakära, aga see, mis seal ees ootas, oli hoopis väike, roheline ja rahulik aedlinn. Ristivastu minu ettekujutusele. Liiklus oli inimlik ja kusagil polnud näha suuri rahvamasse, mis tänavatel oleks lakkamatult tungelnud. Tänavaid ääristasid rohelusse uppuvad iluaia keskel kahekordsed eramud ja peened butiigid. Mari-Ann ütles, et Aasia poolel elavad keskmiselt suurema sissetulekuga türklased ja eurooplased. Turistil siia asja pole, kuna kõik vaatamisväärsused asuvad Euroopas.
Hakkas paistma päiksesäras sini-sinine Marmara meri. Ega me küll täpselt veel ei teadnud, kuhu randa läheme, aga esimest ranna moodi kohta nähes, jäi buss seisma ja Emre läks jooksujalu asja uurima, kas seal ujuda ka saab. Bussi juures palmi all pidasid kohalikud burkades daamid pikniku. Kuidas neil küll soe pole? Emre tuli tagasi uudisega, et võime suvitama minna.
14:00 võtsime omad rannariided kaasa ja sammusime liivaranna poole, mis oli ilmselgelt ülerahvastatud ja räpane. Huh, me vist oleme harjunud Hiiumaa puhta rannaliivaga, aga ilmselge on see, et kodusaarel sellisesse randa küll ei läheks. Liiv oli muidu sama värvi, aga kõik see sodi, mis seal maas oli, see oli rõve. Panime end ühe platsikese peal maha. Liiv oli mega kuum, nii et targem oli plätud jalas hoida. Riietevahetus kabiinis polnud ka suurem asi, sest seal levis kusehais. Sada viga ja häda :), aga soe vesi ootas. Suure hooga vette joosta ei saanud, kuna terve põhi oli täis kive, mille külge kinnitunud teravaäärelised teokarbid. Katrel õnnestus oma jalg mitmest kohast katki saada. Puhastasime haavu joogiveega, aga plaastrit kaasas polnud. Tuli oodata koduni.
Ujumisala oli väike ja piiratud poidega. Sügavamale kui vööni minna ei tohtinud. Ühe korra üritasime ka, aga siis tuldi juba karjuma. Vesi oli väga soe, aga sealne rand ujumiseks mitte mõeldud. Astuda oli võimatu, kuna põhi oli nii konarlik ja terav. Enne pole nii halva põhjaga kohas ujumas käinudki.
Tegime Piretiga mööda rannaäärt väikese jalutuskäigu. Seal vedeles kõiksugu sodi, alates ehitusmaterjalidest kuni linnukorjusteni välja. Meie otsisime aga teokarpe, mida ka leidsime. Mõned olid väga ilusad ja suured. Pistsin kotti ka ühe valge pimskivi moodi tükikese. Neid vedeles seal veelgi. Hiljem tuli välja, et see oligi looduslik pimskivi.
Kuna rannas korralikku ujumist harrastada ei saanud ja osad noored olid läinud koos Emrega muulile peakaid hüppama, siis läksime ka Piretiga sinna poole. Jalutades inimeste vahelt läbi, püüdis pilku üks suvitama tulnud perekond. Lapsed mängisid rõõmsalt ujumisriietes musta liivaga. Pereisa oli samuti ujumispükstes ja nuumas silma. Pereema aga istus täies riietuses päikesevarju all, isegi kinnised mustad kingad olid jalas. Arusaamatu!
Muuli otsa jõudes, oli sinna kogunenud päris suur eestlaste seltskond. Anneli ja Tairi olid ka seal. Vot see oli midagi mõnusat. Mauhti pea-ees sooja merevette ja uju niipalju kui tahad. See oli juba midagi! Taevalik tunne! Mitte ei oleks tahtnud veel lahkuda, aga meie aeg hakkas läbi saama. Tuli sõita tagasi hotelli.
15:30 alustasime tagasiteed Euroopasse. See möödus viperusteta. Emre pidas bussis pika kõne, kus võttis kokku nädala meie saatjana.
Väljusime Mari-Anniga bussist ostukeskuse Historia juures, mis asus meie hotelli paralleeltänavas. Tegime väikese osturetke, soetades endile natuke tervislikke õlisid.
17:00 olime hotellis tagasi. Enne õhtusööki oli väike puhkeaeg, mis kulus veel pakkimisele ja asjade mahutamisele. Kurbus puges hinge, sest reis hakkas läbi saama. 18:30 läksime õhtust sööma. Viimasel õhtusöögil rõõmustati meid loomaliha hautisega. Maiustasin ohtralt arbuusiga, sest kõigest üks hommikusöök veel ja siis ei saa enam tükk aega nii maitsvat arbuusi.
Valmistusime hoolikalt galakontserdiks. Tibid panid selga kostüümid ja meiegi riietasime end Piretiga viimaseks etteasteks elegantselt, kuigi ise lavale astuma ei pidanud. Taksimis seadsime end Pireti, Mari-Anni, Mardi ja Uunoga rõdule sisse. Käisin vahepeal vaatamas, kas Tibidel kõik korras. Tegid teised sooja ja lasid ennast pildistada. Kontsert läks hästi! Ilus oli lausa vaadata. Tegin seda lava eest pildistades. Pärast seda läksime tagasi rõdule, kust ülejäänud kontserdi lõpuni 
Finaal algas ja kõik esinejad valgusid ühe suure ussina rahvamassi lava ees. Seal siis väheke tantsiti ja möllati. Tibidel oli natuke tegu, et sealt tulema saada, sest kõik tahtsid muudkui pilti teha.
Ja läbi see oligi. Viimane etteaste sellel festivalil. Viimane üritus! Jäänud oli veel vaid tagasisõit hotelli, üks öö ja siis kojusõit.
Leidsime oma bussi seekord hoopis Taksimi väljaku keskelt teiste busside vahelt, mitte tänava äärest, kust tavaliselt. Olime natuke mures, sest olime plaaninud anda kogu grupi poolt Emrele tänukingi homme hommikul hotellis, aga tuli välja, et ta on suunatud uutele ülesannetele ja ta ei tulegi enam meiega koos hotelli, vaid suundub kohe teise kohta. Jätsime siis hüvasti seal samas Taksimis. Ta tuli korra ka bussi ja ütles kõigile Head aega. Mõni neiukene oli lausa pisarates. Tundus, et mõnest südamest jääb küll tükike maha. Ei, ei, mitte meie tüdrukute südametest! 
Kesköösel olime hotellis tagasi. Enne veel kui kõik oma tubadesse laiali läksid, tegime fuajees ühe korraliku fotosessiooni. Kogu grupp ühel pildil, siis grupid eraldi jne. Mari-Ann andis viimased juhtnöörid ja tutvustas homset ajakava. 
No comments:
Post a Comment