10:00 kogunesime juba alla, et bussiga Taksimi sõita. Proovi ega esinemist meil täna ette nähtud polnud. Saime kätte oma festivali T-särgid, millele sai kohapeal ühes käsitöötelgis pildi peale värvida. Seal oli kujutaud Istanbuli siluetti. Värvid, millega soovisid pilti saada, said ise valida. Üks meesterahvas aitas kõik õigesti teha. Ma täpselt ei mäleta, mis moodi see käis, sest nägin seda vaid korra, aga igaljuhul lõpuks tuli fööniga kuivatada. Jõhvikatel olid need juba tehtud, aga meil veel mitte. Tüdrukud võtsid ka minu oma enda peale, kuna mina pidin minema hoopis vastuvõtule festivali korraldajate juurde, mis toimus VIP-telgis. 
11:00 pidi vastuvõtt algama. Seadsime end Mari-Anni ja Volliga rõdule istuma, aga sealt kamandati meid üsna ruttu sisse. Kõik valged tugitoolid tassiti ka sisse. Rahvast kogunes palju. Pakuti teed ja näksi. Kokku olid siis kogunenud kõikide delegatsioonide ja kollektiivide juhid.
Peakorraldaja pidas väikese kõne ja siis hakkas kollektiivide juhte ükshaaval enda juurde kutsuma. See oli siis see koht, kus tuli üle anda kingitus korraldajatele ja teine oli vist kultuuriministeeriumile, mille esindajat polnud kohal. Kolmas kink oli veel, aga kellele see läks, seda ei mäleta. Mõni aktiivsem demonstreeris oma kingitust suurelt, mõni pidas kõne. Meie ütlesime tagasihoidlikult aitäh kutse eest, andsime oma kingid üle ja võtsime nende kingituse vastu. Meie panime siis pakki Kärdla tassi, Kärdla raamatu ja trupi pildi. Vastu saime vilditud festivalisümboolikaga seinamärgi, kus meie nimi ilusti peal. Ja siis veel natuke vimpleid koos kaitsva silmaga, mida saab seinale riputada.
Kui vastuvõtt läbi, siis läksin ka särkide tegemist uurima. Piret parasjagu tegi enda oma. Marie kuivatas enda ja minu oma. Triin oli minu oma teinud. Katre seisis järjekorras, et oma nimi peale lasta kuldvärviga kirjutada. Ta oli ka ainuke, kes jõudis seda teha. See võttis ilmatu kaua aega, kuni see tädi neid tähti seal maalis. Saime kätte ka lunch-boxid, mis kaasa võtsime. 
13:00 algas festivali poolt pakutud ekskursiooniprogramm. Buss sõidutas meid MINI TÜRKI. See on selline teemapark, kus Türgi peamised arhitektuurimälestised ja tähtsamad ehitised on vähendatud kujul (1:25 000, oli vist nii). Kui me Belgias käisime, siis külastasime Brüsselis asuvat Mini Euroopat. See oli küll lahe. Täitsa huvitav oli minna nüüd seda vaatama. Selleks, et kuulata iga ehitise juurde käivat juttu, saime triipkoodiga pileti, mis tuli spetsiaalse posti küljes oleva triipkoodilugeja eest läbi tõmmata. Siis hakkas tädi rääkima. Mõnes kohas panime ta rääkima ka, aga ega suurt kuulata viitsinud. 
Ei osanud kohe kuskilt alustada, aga siis võtsime ühe rajaotsa ja läks lahti. Näha oli palju ilusaid kohti, mida tahaks ise kunagi päriselt näha. Eriti jäi mulle meelde kaljulinn ja suur amfiteater. Maketid olid küll püüdliku täpsusega tehtud, aga peale Mini Euroopas nähtut, kahvatas see kõik. Polnud seda filigraanset täpsust ja loomulikkust. Palju oli plastikut ja silmnähtavalt tehislikku.
Tore oli muidugi näha neid kohti, kus me juba ise viibinud olime: Atatürki lennuväli, Sinine Mošee, Hagia Sophia, Veetsisternid, Topkapi palee, Taksimi väljaku mälestusmärk ja loomulikult Bosporuse sild, kust lausa üle jalutasime. Vahepeal tegime väikese puhkepausi kohvikus päikesevarju all. Ostsime külma vett ja jõime kohe pudelid tühjaks. Nüüd olime valmis viimase osa pargist läbima, et siis ettenähtud kellaajaks bussi juurde minna. Olime pea-aegu et esimesed, kes sinna jõudsid. Kõik täiskasvanud olid õigeks ajaks kohal, aga noored hilinesid väheke. Istusime seni bussi taga päikesevarjus, kuni nad kohale jõudsid. 
15:00 algas sõit järgmise muuseumi poole. See oli uhiuus ISTANBULI MUUSEUM PANORAMIK. See olla just aasta algul avatud ja asus ajaloolise Konstantinoopoli linnamüüri varemete vahetus läheduses. Bussist väljudes lõi lämbe õhk kui müürina vastu pead. Pidime väheke ukse taga ootama, enne kui sisse lasti. Järjekord oli päris pikk. Moderne muuseum, mis rääkis sellest kuidas Konstantinoopolist sai Istanbul. Üks korrus allapoole minnes seisime kohe pikka järjekorda. Õnneks liikus see päris arvestava kiirusega ja saime loa siseneda
Panoramikusse. Ootasin, et siseneme kinosaali, kus hakatakse filmi näitama, aga ei. Ronisime mööda kitsast keerdtreppi üles ja sattusime justkui lahingumöllu keskele. Peakohal oli sinine valgete rünkpilvedega taevas. Ümberringi oli maalitud varemetes ja leekides linnamüür, puud, põõsad, nagu päris lahinguväljal. Sõdurid võitlemas, hobused kappamas. Kõrvu kostus hobuse hirnumist, meeste hõikeid, pommiplahvatusi jne. Väga huvitav oli, ainult et rahvast oli nii palju, et oli vaja korralikult tungelda, et kõike näha. Murul, päris murul, mis oli jäätud pinnaseks, olid välja pandud igasugu ehtsat, mitte joonistatud nodi: kahurid, tünnid, kärus, püssid jne. Täitsa lahe elamus. Pole varem sellises kohas käinud. Piret ütles, et tema on Moskvas käinud taolises kohas, aga seal oli kujutatud mingit teist lahingut. 
Seni, kuni kõik muuseumist välja tulid, veetsime aega vihmutitega mängides. Noored leidsid endale hea tegevuse, kuidas end jahutada. Muidu pargis oli ka väga musta vee ja purskkaevuga veesilm, mis mõeldus ilmselt pargi kujundusobjektiks, aga kohalikud kasutasid seda ujumiseks. Meie seda teed ei läinud. Kergem ja puhtam variant oli vihmutite käes jalutada.
16:15 istusime taas kord bussi ja sõit algas hotelli poole. Mari-Ann üllatas meid sellega, et meil oli vaja hakata Regit lühendama. Nimelt olla meile antud galakontserdil kõigest kaks minutit aega tantsimiseks. Galale oli välja valitud vaid mõned väliskülalised ja Mari-Annil oli õnnestunud ka meid nende sekka saada. Jõudes hotelli, kogunesimegi siis kohe trennisaali mõtteid mõlgutama, kuidas Regitantsu 3 minutilt 2 minutiseks teha. Niigi olime juba originaali 40 sekundit lühendanud. Mitu pead on ikka mitu pead ja nii sai see probleem üsna kiirelt lahendatud. Laenasime taas kord jõhvikate käest arvutit. Liisa lõikas kohe muusika parajaks ka, panime mälukale ja siis jäi veel mõte teaks teha. Võtsime siis vahepealt liikumises ka jupi ära ja lõpetasime kiirelt lõpuliikumisega. Töö kiire ja korralik.
18:30 õhtusöögi aeg. Maitsev kana ja baklažaanikaste rõõmustasid maitsemeeli. Oli küll hea. Vinnasime laualt kaasa ühe pooliku veepudeli, mis muidu oleks kurvalt lauale seisma jäänud ja siis jäi veel aega lösutamiseks, sest esinemiseks täna valmistuma ei pidanud.
20:30 kogunesime alla, et sõita Taksimi kontserti vaatama. Nimelt oli kavas A-grupi 7 minutiline kontsert. Oh seda üllatust, kui all fuajees märkasin, et meie Tiiu ja Liisa on puudu. Ruttu üles asja uurima. Nemad olid keset päeva magama jäänud. Nüüd tuli teha väga kiired liigutused. Kui buss ette sõitis, siis meie üllatuseks oli rooli taga hoopis võõras mees. Meie bussijuht oli komandeeritud teistele sõitudele. Jõudes Taksimi, oli meil aga hoopis teine plaan kui kontserdi vaatamine. Läksime peatänavale lonkima. Mõni kingitus oli veel puudu ja tahtsime näha seda suurt hulka rahvast, nii et liikuda on raske, millest Mari-Ann oli rääkinud. Ta ise tuli ka meiega koos, kuna soovis endale soetada selliseid toredaid pükse nagu meie endale kõik ostnud olime. Mul oli nagu meeles, et ühes poes olime neid näinud. Etterutates olgu öeldud, et kahjuks polnud need seal sellised püksid nagu vaja. Teise lõikega. Ostsime endale sealt aga mitu pašmiir salli. 
Melu oli tänaval tõesti suur. Jõulukaunistused olid igal pool üleval, kõik säras ja helendas. Tänava kohal oli justkui tuledest katus. Rahvast oli mega palju. Tülikas oli liikuda. Hoidsime lähestikku, et mitte üksteist ära kaotada. Siiski põikasime ühte ja teise kohta sisse. Tibid sõid jäätist, aga meil jäid Piretiga kastanid maitsmata. Taksimi väljakul ausamba juures, müüs üks mees valjuhäälselt oma kärust ehteid olematu hinnaga. Jäime ka sinna pikemaks toppama, et viimasedki rahad ära kulutada. Ja sellist nodi oli seal palju, mida endale tahta.
Tagasi festivalipaigas, nägime ka veidike kontserti. Läksime Piretiga üles rõdule. Noored olid vist põhiliselt jälle telgis ja ajasid jõhvikatega juttu.
00:00 olime hotellis tagasi. Volli kamandas kõik fuajee taha nurka, kus ringi võtsime. Tekkis sõprusring, millega jõhvikad avaldasid tänu Mari-Annile reisi korraldamise eest. Väikese meenekotikese saime meiegi. Laulsime ja Volli pidas kõnet. Selline südamlik veerandtund.
Koperdasime veel veidike ringi ja tradistisooniks saanud kell 2 läksime Piretiga magama.
No comments:
Post a Comment