10:30 pidime olema bussis. Suur osa olidki, aga mitte kõik. Siis hakkas alles trall pihta. Kõigepealt olid kaks Jõhvi tüdrukut puudud. Kui nemad välja ilmusid, siis üks jõhvikas, noormees alles magas toas. Siis mindi teda äratama. Kui nad alla jõudsid, siis avastas too noormees, kes toda magajat äratama oli läinud, et jättis oma kaelakaardi üles jne. Nii me siis passisime ja kokkuvõttes tegi selline jura lõpuks päris pahuraks. Ei oskagi öelda, kaua meil selle jandi peale aega kulus.
Kui teele saime, siis viis sõit meid Taksimi, kus toimus B-grupi, ehk siis meie 7 minutise programmi proov. Jõhvikad tantsisid enne meid. Meie passisime sel ajal lava kõrval helipuldi juures varjuall. Millegipärast ei tahtnud keegi väga päikese käes viibida. Siis Tibid ise itsitasid, et kui Õnne-Liis kaasas oleks, siis veedaks ta iga vaba hetke päikese käes. Aga meil seda tungi polnud.
Proov läks hästi. Üritasime end lavale laiali laotada nii palju kui saime ja suured vahed võtta, et lava ära täita. Pikad-pikad sammud ja õnnestuski. Muidugi oluliselt rohkem võhma vajas see suurus, aga prooviga võis igati rahule jääda.
13:00 kohtusime taas kõik eestlased bussis, mis meid lava ees ootas. Müstika, millistest pragudest see buss ennast läbi mahutas ja igasugu manööverdusi tegi. Sinna lava ette pääsemine oli ikka paras nikerdamine, sest teisi suure busse ja igasugu muid sõiduvahendeid oli ka igal pool palju.
Päevaplaan nägi nüüd ette ekskursiooni MAA-ALUSESSE VEERESERVUAARI. Sinna buss meid sõidutaski. Tee kulges mööda Marmara mere kallast. Ühtegi ilusat randa polnud näha, aga kivide otsas turnis inimesi küll ja sulistas kaldaäärses vees. Tegelikult ei taha ettekujutadagi, kui must see vesi võis olla. Istanbuli reoveed pidavat ka sinna jooksma. Aga vesi ise kutsus küll. Nii palav oli ja kosutav suplus oleks olnud justkui rusikas silmaauku. Paraku polnud see meie päevakorrapunkt.
Väljusime bussist mereäärses väikeses parklas linnamüüri taga. Mööda kitsaid tänavaid, kus autosid liikus rohkem kui tänav mahutas. Jalakäiad pidid autode vahel slaalomit harjutama, vahepeal kõnniteele hüpates. Kui seal takistus ette tuli, siis jälle autode vahel laveerides. Jõudsime Topkapi palee väravasse. Seekord viis tee meid sealt mööda, aga päevakorra järgmine punkt puudutas just selle koha külastamist. Kohe Topkapi värava kõrval laiutas oma võimsuses Hagia Sophia. Kõndisime selle müüride tagant läbi jõudes tuttavale Sultanahmedi väljakule mošee väravasse. Edasi otse risti üle tänavate ja olimegi veereservuaari sissepääsu ees. Saba oli pikk, aga meil õnnestus üsna kiirelt sisse saada. See on festivali külastajate jaoks tasuta. BASIILIKATSISTERN (YEREBATAN SARAY)
Kaunil uppunud paleel, nagu ütleb türgikeelne nimi, oli omal ajal proosaline otstarve: see ehitati hiiglaslikuks maa-aluseks veehoidlaks, mis pidi tagama Konstantinoopolile pideva veetagavara. Keiser Justinianuse ajal 6. saj rajatud veehoidla pikkus on 140 m ja laius 70 m, looduslik kaljulagi toetub 12 reas paiknevale 336 erineva kujuga jämedale sambale. Koritntose kapiteelidega sambad on 13,5 m kõrged. Kahe samba jalam on kujundatud Medusa – hirmuäratava, madudest vöö ja juustega ning oma pilguga inimest kiviks muutva naisolendi – peana. Oma 9800 m2 suuruse pindala juures mahutas see omal ajal 80 miljonit liitrit vett.
(allikas Ilo Reisijuht)
Laskusime tänavalt mööda treppe maa-alusesse jahedusse. See, mis trepilt silme ees avanes, oli jahmatama panevalt lummav. Kaunis uppunud palee, väga tabavalt öeldud. Sammaste read pimedusse kaduvat. Oskuslikult paigutatud erinevat värvi valgusallikad lisasid nõiduslikkust ja salapära. Jalgrada, mis sammaste vahel ringi tegi, oli ääristatud käsipuudega. Üle ääre kiigates, sillerdas sammaste vahel vesi ja vees ujusid kalad. Püüdsin korra ette kujutada, et kunagi see oli täidetud laeni veega. Uskumatu. Sambad, igaüks omamoodi. Väidetavalt pidid kõik sambad olema erinevad. Nägime „nutvat sammast“, mis pidavat kogu aeg märg olema.
Lõpuks jõudsime ka Medusani, mis olevat just see peamine vaatamisväärsus, mis siia maa-alla tullakse. Kõige põnevam on nende juures see, et mõlemad pead on all, mitte üleval lae all nagu peaks, vaid üks lebab pealae peal põrandal ja tema peale on ehitatud sammas. Teine asetseb põrandal põse peal. Sellele ei suudeta seletust leida, miks see nii on.
Rahvast tungles Medusade juures palju. Kõik tahtsid seda imevärki näha ja pildistada. Nii ka meie trügisime ikka lähemale. Tegelikult oli see ilus.
Peale Medusa nägemist, hakkasime vaikselt liikuma väljapääsu poole. Mõnusast niiskest jahedusest lämbele ja kuumale linnatänavale. Siin hargnesime. Meie, Anneli, Tairi, Mart ja Uuno olime otsustanud minna Topkapi. Mari-Ann lubas meid kohale juhatada. Ülejäänud läksid igaüks omateed.
Läbisime uuesti juba täna käidud tänavad, Hagia Sophia eest ja küljepaelt läbi ning sisenesime Sulatnipalee valdustesse. Olime läbi Babi-i Hümayuni värva sisenenud esimesse ja kõige suuremasse õue, mis kannab Tseremooniate õue nime. Siit pääseb ka muljetavaldavasse Arheoloogiamuuseumisse, mida meie seekord külastama ei läinud. Suures pargis pakkusid päikese eest varju suured plataanid. Rohelisi muruplatse jalgteede vahel äärsitasid lillepeenrad.
Peamiselt roosid. Tüdrukud sättisid end puude alla murule istuma. Mina läksin koos Mari-Anni ja ülejäänud seltskonnaga piletisabasse. Õnneks see polnud väga pikk. Põikasin sisse ka suveniiriputkasse, et osta jääkülma vett. Lobisesime veel paar sõna Mari-Anniga. Siin jäime omapäi. Anneli ja Tairi läksid eraldi, Mart ja Uuno eraldi ja meie eraldi selle paleega tutvuma. Mari-Ann läks aga hoopis omateed. Enne veel kui sukeldusime sultanimaale, võtsime puude all rahulikult lõunaeine kotist välja ja sõime kõhud täis.
TOPKAPI PALEE
Kohe pärast Konstantinoopoli vallutamist ehitas Mehmet II Topkapi palee, millest sai tema peamine residents aastali 1459-1465. See oli ka valitsuse asupaik, aga siin asus ka õppeasutus teenistujate ja sõdurite koolitamiseks. Kuigi valitsus kolis 16. saj üle tee Kõrgesse Väravasse, jäi Topkapi sultani lossiks kuni Abdülmecit asus 1853. aastal Dolmabahce paleesse. Paleekompleks koosneb avaratest varjurikastest õuedest, mida ümbritsevad võrdlemisi väikesed hooned. Mitmed kaunid villad ja paviljonid hävisid 1863. aasta tulekahjus ja neid ei taastatudki.
(allikas Silmaringi ja Ilo Reisijuht)
15:00 sisenesime läbi uhke kaheksanurksete teravatipuliste külgtornidega Keskmise ehk Tervituste värava (1524 ehitatud) teisele õuele. Sellest väravast võis omal ajal hobuse seljas läbi sõita vaid Sultan isiklikult. Siin väravas tervitati külalisi ja arreteeriti ning kägistati sultanit vihastanud kõrgeid ametnikke. Aga värav ise oli uhke ja suursugune.
II SISEÕU
Siin asetsesid Riiginõukogu, sultani kantselei ja riigikassa. Nõiaköögikorstendega 20 hoonet – seal paiknesid kuulsa Sinani ehitatud köögikompleks, kus päevas valmistati toitu enam kui 5000 inimesele, kokkade (aeg-ajalt kuni 1200) magamistoad, peavarustaja ruum, saun ja sahvrid. Veel on tallid, rüükamber ja Besir Aga mošee. Siin oli ka vesiiride nõupidamisruum, kus sultan kunagi ei osalenud vaid aegajalt vaatas seda läbi kullatud võreakna. Samuti asub selle õues sissepääs Haaremisse.
(allikas Ilo Reisijuht)
Siin rullus lahti hoopis teistsugune maailm. Seda on raske kirjeldada. See on nii erinev Euroopa arhitekturist ja üldse oma iseloomult. Keset õuet oli haljasala, millele andsid ilmet sihvakad teravatipulised küpressid. Ei puudunud arvukad roosipeenrad, mis olid täies õides. Kõike tundus nii palju olevat, mida tahaks vaadata, aga ei osanud kohe kuskilt pihta hakata. Hooned asusid siiski korrapäraselt ümber siseõue müüri ääres. Alustasime oma ringi siis ühest servast mööda sammastatud pikka varjualust, kust iga natukese aja tagant uks siseruumidesse keeras. Keerasime siis ka. Kiikasime ka igale poole sisse, kuigi ega see nii lihtne polnud, sest igal pool oli nii palju rahvast ja tuli trügida ning oodata päris palju. Klaaside taha oli välja pandud kõiksugu uhkeid aardeid. Kuld ja kalliskivid ehtisid isegi sultani trooni, rääkimata siis kõikidest muudest nipsasjakestest nagu külmrelvad, serviisid, loomulikult ehted, kroonid jne. Palju palju ilusat ja säravat.
Huvitav oli näha sultani riideid. Need olid küll väga naljaka lõikega ja panid mõtlema, et kas tõesti kõik sultanid olid sellised lühikesed ja paksud nagu neid muinasjuttudes kujutatakse. Ausaltöelda ei osanud vaimusilmaski ette kujutada, kuidas need riided selga käisid ja seljas välja nägid.
Kui see rida saale läbi sai, siis keerasime sisse ühest väikesest jalgväravast, miskaudu olime jõudnud neljandale õuele kus asusid paleekompleksi ainukesed puithooned – puhkepaviljonid. Tulpide õu on koht lõõgastamiseks. Siinsed aiad on täis tipitud erinevate sultanite ehitaud paviljone.
See tundus väiksem kui teine õu, sest siin oli palju erinevaid paviljone ja intiimseid nurgakesi, kuhu teiste silma alt kaduda. Sopiline ja astmeline, aga hoopis valgem ja avaram. Teisi õues oli selline suletuse tunne, siin aga mitte. Magnooliad ja palmid pakkusid varju kuuma päikese eest. Liikusime mööda marmorist jalgteed kolmekordse hoone taha vaateplatvormile. Seal vaadates oli Bosporuse väin, Kuldsarve laht ja Marmara meri kui peopesal. Suurepärane vaade nende ristumiskohale, mida ilmsetas tagaplaanil olev Istanbuli siluett. Tegime selle taustal pilte ja siis veel palmi ratekad ning jätkasime oma ringi.
Olime sattunud rippuvatesse aedadesse palmide alla, kus roosid värvilaike rohelusse lisasid. Kahjuks oli suurem osa neid suletud, tundus et toimusid mingit korrastus või ehtustööd. Igaljuhul nägime vaid piskut, aga seegi oli ilus.
Edasi järgnesime sisetundele. Ühtegi juhist kaasa piletikassast ei antud, millist rada järgida, et kõike näeks. Ühtegi viitavat noolt ka kusagil üleval polnud, nii et tuli liikuda oma enda taju järgi. Kuuldes kõlavat vaikset muusikat, suundusime kitsastest väikestest treppidest üles ja sattusime hämarasse võlvilausesse, mille ühes seinas oli väike nikerdatud võredega aken. Selle taga oli mošee, kus toimus parasjagu vist palvus või midagi taolist. Läbi võlvialuse minnes jõudsime veel ühele õuele. Ei teagi täpselt, mis õu see nüüd oli, kas kolmas või üldse nummerdamata. Igaljuhul oli see selline õu, kus muru polnud vaid kogu kõndimiseks mõeldud pind oli marmorist. Kolmest küljest oli õu piiratud erinevate kaunite ehitistega. Kahekordne siniste mosaiikidega kaetud seintega, pitsilisete aknaluukidega hoone, siis sammastest varjualusega hoone, mille ees mitte
töökorras olev purskkaev. Siis imekaunis paviljon, kuhu ka sisse kiikasime. Seest seinad kaetud siniste ornamentidega kahhelplaatidega, valgust andmas kirevavärvilised imeilusad vitraažaknad. Seinte sisse ehitatud väikesed riiulite moodi orvakesed. Põrandad kaetud vaibaga ja seinaäärtes madalad patjadega diivanid mõnulemiseks. Hoovi neljas külg oli avatud ja ääristatud rinnatisega, kust avanes vaade Kuldsarve lahele Istanbulile. Veel oli seal väike ilma seinteta paviljon päikese või vihma kaitseks. Sellel oli kohe ehe idamaine maik juures ja loomulikult jäädvustasime selle pildile, muidugi koos endiga.
Ring tehtud, läksime tagasi II hoovile, kust pääses Haaremisse. Väsimus juba jalgades ja natuke piigadel tüdimust kah, läksime siiski ka seda uudistama. Meie Piretiga tahtsime sinna kindlasti minna, sest olime maailma ühe suurima Haaremi värava taga ja sisse ei astu. Võib-olla ei satu enam kunagi siia. Tüdrukud olid küll juba väsinud ja ega nad pidanudki meiega kaasa tulema. Valikus oli ka palmi all ootamine, aga tulid ikka lonkides kaasa.
Enne veel tegime ringi ka mošees, kus osad tüdrukud kurjade pilkude osaliseks moslemi naiste poolt said. No mõnel oli meil miniseelik seljas ja õlapaeltega top. Kus see siis ühele kombekale naisterahvale ometi sobib
Lunastasime kassast piletid ja läbi väikese võlvitud ukse – Tõllavärav - mööda pisikestest merekividest tehtud teed sisenesime HAAREMISSE, hämarasse sisehoovi, mida ümbritsesid mustade eunuhhide eluruumid. Koht, mis oli varjatud ja mida ümbritses salapära. Haarem oli koht, kus elasid sultani naised, lapsed, konkubiinid ja mustad eunuhhid. Suurema osa oma vabast ajast veetis sultan haaremis, kus tal olid isiklikud ruumid. Haaremis elanud omal ajal 1500 naist. Seaduse järgi võis tal olla 4 naist, aga sultan oli ju sultan. Haaremis oli ka printside kooliruumid ja tüdrukute kool. Iga lemmik orjatar, kes sünnitas sultanile lapse, sai isiklikud ruumid ja vabaduse. Kui sultan suri, siis pandi need lemmikud, kes olid sünnitanud ainult tütreid, väljaspool haaremit mehele või viidi üle vanasse paleesse. Poiste emad jäid haaremisse. Vahel abiellus sultan ka konkubiiniga. Igal seaduslikul naisel oli haaremis oma hierarhia ja sõnaõigus, kuigi reaalne sõnaõigus oli siiski sultani lemmikutel ja emal. Haaremis oli kõik neile vajalik olemas.
Hakkasime järjest läbi käima väikeseid ja suuremaid ruume. Kivist seinte vahel oli mõnus jahedus. Nägime pesu- ja eluruume, sammastatud lemmikute õuet ja troonisaali, sultani ja printside eluruume. Kõik oli nii teistmoodi kui Euroopa lossides. Ruumid oleks võinud olla ka möbleeritud, siis oleks saanud väheke parema ettekujutuse sellest elust seal. Hämarad sammaskäigud ja koridoriderägastik, ruume valgustamas vitraažaknad. Eriti uhke oma seinamaalingutega oli sultani puuviljatuba. Troonisaalis asus sultani troon, millest paremale rõdu alla jäi sultani ema koht koos saatjaskonnaga. Üleval rõdul mängisid muusikud. Vähemasti nii me seina pealt lugesime. Troonisaalis võisid käia vaid lemmiknaine, teised lemmikud ja tütred. Sultan võttis vastu siin oma kõige tähtsamaid sõpru.
See ringkäik haaremis oli kahtlemata väga hariv ja huvitav, aga nüüd oli aeg lahkuda.
17:30 väljusime sultani valdustest tänavale. Natuke nälg oli ka. Piretiga kostitasime endid maisiga. Mina ostsin keedetud maisitõlviku ja Piret röstitud. Mekkinud mõlemat, jõudsin otsusele, et keedetud maitseb mulle rohkem. Tõlvik oli suur ja toitev. Mitte ei jaksanud kõike ära süüa. Ja kuna kuskil prügikaste näha polnud, siis raske südamega käitusime nii nagu teisedki. Panime lihtsalt koos paberiga puukese alla maha kõnniteele. Sant tunne küll oli, aga mis teha, käekotti ju ei pista. Tüdrukud ostis aga jäätist ja jäätisemüüja tegi jälle natuke trikke.
Väheke kehakinnitust saanud, võtsime ette poekesed, mis Hagia Sophia müüride taga tänava ääres rivis seisid ja meie tee just nendest mööda viis. Piret tahtis endale kleiti. Astusime siis ühte sisse, kus kohe väga aktiivne meesterahvas müügiga tegelema hakkas. Lõpuks surus pea-aegu vägisi Pireti proovikabiini ühte musta kleiti selga proovima. Seisin siis kabiini, mis seisnes ühes nurgakeses, millele ette tõmmatud kardin, turvaks, et müüja liiga aktiivsena kabiini ei tormaks.
Kui Piret välja astus, siis tõttas kohe müüja ta juurde ja kukkus kiitma: „You are so beautiful“.
Siis haaras Piretil õlgade ümbert kinni, surus ennast ta külge ja nii naid seisid kahekesi kõrvuti peegli ees. Müüjal nägu puuksutas peas ja muudkui seletas: „ But so are you more beautiful“ Hea, et lõppu veel ei lisanud, et : „My grandmother made it spetially for you“.
Noh ja kuna kleit oli tegelt ka ilus ja onu oli ennem Piretile hinnaks öelnud 65.- raha ja see oli kindlalt tema viimane pakkumine, siis nüüd plaksutas Piret oma pikki ripsmeid ja ütles: 60.- ja ära rääkis. Saigi selle hinnaga.
Tüdrukud ostid endale „puhtast siidist“ püksid, aga nad ei osanud vist nii hästi ripsmeid plaksutada, nii et hind alla 25.- ei läinud. Küll Triin üritas moosida, et ta ei räägi teistele, et see nende saladus, et tema 20.- saab. Aga ei õnnestunud.
Sisseostud tehtud, oli järgmine päevakorrapunkt Sinise Mošee tasutal purskkaevu juures Sultanahmedi väljakul pildistamine. Tahtsime seal grupipilti teha. Valisime koha välja ja palusime ühte lähedal olevat inimest aparaadi taha, et meid jäädvustada. Ilus pilt tuli.
Nüüd trammile. Ei leidnud kohe üles žetooni automaati ja lõpuks tuli välja, et seal seda polegi. Oli hoopis väike putka, kust saime vajaminevad plastmassijublakad ja vett ka, sest jätkuvalt oli väga palav. Kui mina ostmise lõpetasin, siis olid piigad kõik kadunud sisse väikesest uksest ja laskunud mööda kitsast treppi keldrisügavusse. Kahtlane koht, aga kui alla kohale jõudsin, siis võttis ahhetama. Ma pole elus nii palju ehteid näinud. Neli väikest toatäit ehteid. Neid rippus laes, seintel, ustel. Neid oli igal pool ja kõike võimalikku. Neid oli vist miljoneid. Silmeest oli kirju. Kaelaehted olid peas kinni. Paradiis, mul ehete vastu teatavasti nõrkus ka. Piert läks kohe heaga välja tagasi ja sai endale õues kohe peigmehe ka. Vaibamüüja, kes mitte ei tahtnud hiljem uskuda, et tüdrukud kõik ta tütred on.
Aga meie seal keldris. Onu, kes seal toimetas, tegi neid kulinaid kohapeal. Valisime endile kõrvarõngaid, sobrades suurtes korvides. Mitte ei osanud ühte teisele eelistada. Ma tulin lõpuks sealt ära 8 paariga. Tibid proovisid kaubelda ka, aga see onu sai millegi pärast väga pahaseks ja muutus kohe väga pahuraks. Imelik onu, aga ilusad ehted.
Tramm, mis ette sõitis, oli nii puupüsti täis, et tüdrukud tuli sõna otseses mõttes sisse lükata ja mina enam peale ei mahtunud. Uksed rammisid kinni nii, et nühkisid inimeste tagumikke. Jäin üksi peatusesse järgmist trammi ootama. See tuli kohe minuti pärast järgi ja oli pooltühi. Sain isegi istuma ja konditsioneer jahutas mõnusalt. Vaatsain akanast mööda libisevat linnamelu. Möödusin juba tuttavatest mošeedest, tänavanurkadest ja Suurest turust. Kodupeatuses hotelli ees välja astudes, võttis mind vastu selgelt hämmingus ja pahane Piret. Üle jalakäiate silla astusid Tibid hotelli poole. Piret valgustas mind trammis toimunud intsidendist, kus nad kõik teravalt türgi meeste lähenemismeetodeid tunda said. Ilustamata öeldes oli seal üks või kaks perverti, kes kõiki tüdrukuid järgimööda oli otsustanud läbi kobada, sest ei suutnud vist otsustada, kes kõige kaunim on. Noh ja siis tüdrukud olid sõimanud eesti keeles ja inglise keeles, aga ei midagi. Piret oli siis üle trammi röögatanud, aga ikka ei midagi. Ümberringi olid kõik nii kala pilguga vahtinud, et no mida on, üks valge lits tuleb nüüd ütlema, mida tohib ja mida mitte. Aga siiski leidus üks ülikonnas härrasmees, kes tüdrukute kaitseks välja astus ja nad ükshaaval vahekäiku lasi ja ise vahekäigu ette korgiks jäi, et perverdid plikadele ligi ei saaks.
19:00 olime hotellis tagasi. Kui tüdrukud mind nägid, siis tahtsid kõik koos seletada, mis juhtunud oli. Ilmselgelt olid nad ärritunud. Läksime kohe õhtust sööma. Täna rõõmustati meid kanašnitsliga riisi ja spagettide juurde. Algatuseks salat, siis šnitsel ja lõpetuseks arbuus. Tüdrukud olid täna kuidagi kärmed sööma ja lõpuks jäime einestama koos Anneli, Tairi ja Mari-Anniga. Viimane valgustas meid türgi kultuurist ja rahvusküsimustest. Viskasime nalja ja kui meie Piretiga kahekesi jäimeme, siis kiskus meil sootuks asi käest ära. Meie vastas lauas sõi üks kiilakas. Siis me kujutasime elavalt ette kuidas kiilakas peapeale päikesekreemi määrib ja kuidas sellest hoolimata ära kõrbeb ja siis hiljem hapukooremaski teeb. Meil oli nii naljakas. Ei tea isegi, mis meile sisse läks.
20:30 istusime bussi, et sõita Taksimi kontserdile. Kostüüme selga panema ei pidanud vaid olime täna pealtvaatajate rollis. Meie peaeesmärk oli täna kuulata Ellerheina kontserti. Seadsime end sisse Pireti ja Mari-Anniga rõdule. Lootsime kuulda midagi lahedat, aga see eeskava, millega nad seal üles astusid, oli kõike muud kui sobiv sellise tänavakontserdi jaoks. Kahtlemata nad teevad kõrgliiga muusikat, aga koht oli ebasobiv. Hällilaulud ja siis kraaksumine ja ohkimine. Lava ees terve saalitäis kilavate silmadega mehi. Ainukesed head ja sobivad asjad olid kaks türgikeelset laulu, mis kontserdi lõpetasid. See on puhtalt minu arvamus.
23:15 ärasõit. Olime kokku leppinud, et igal õhtul kui kontsert lõpeb, läheme kohe bussi, et hotelli sõita. Suuremosa olid sellest korraldusest ka aru saanud, aga kaks jõhvikat neidu mitte. Bussijuht hakkas juba uksi sulgema, kui keegi tagant hüüdis, et kahte tüdrukut pole. Telefoni vastu ei võtnud. Siis saadeti üks noormees neid otsima. Samal ajal otsustas Volli, et temal on ka vaja minna neid omakorda otsima. Siis jõudsid tüdrukud bussi ja taheti liikuma hakata, aga siis polnud poisse. Kui lõpuks poisid kohale jõudsid, siis uksi sulgedes hüüti, et nüüd pole Vollit. Bussijuht ja Emre olid juba täitsa pahased sellise palagani peale. Oma 15-20 minutit jantisime seal. Mari-Anni ka meiega seekord polnud, kes oleks väheke asja silunud. Nad olid Uuno ja Mardiga kolama läinud. Minul, kellel tegelikult mingit pistmist selle looga polnud, oli ikka väga piinlik. Oleks et keegi oleks siis vabandanudki, aga ei. Juba teine kord selle päeva jooksul ja see ei teinud teps mitte enam nalja.
Lõpuks läks ikka sõit hotelli poole lahti, kuhu jõudsime peale keskööd. Meie läksime Piretiga magama kella 2 ajal.
No comments:
Post a Comment