V PÄEV – 13. JUULI 2010 – TEISIPÄEV

8:00 oli aeg ärgata. Päike säras õues ja silm puhkas aknast välja vaadates linna siluetil. Ees ootas järjekordne huvitav päev. Seadsime end korda ja ...

9:00 läksime sööma, mis peale baariruumi proovi tegema. Mis hommikul tehtud see hiljem hooleta. Õhtu oli tulemas meil esinemine oma 5 minutilise programmiga. Tegime paar korda läbi, silusime mõnda veakohta ja oligi töö tehtud. Kohustuslik festivaliprogramm algas meil alles õhtul. Päev oli vaba.

11:00 pakkisime end ikkagi bussi, et sõita festivalipaika ringi tolgendama. Vaja oli oma nägu ära näidata, et me ikka oleme kõigest pakutavast väga huvitatud. Enne veel kui mina bussi jõudsin, toimus väike vahejuhtum. Nimelt jäin ma koos Jõhvi noortega lifti kinni. See oli selle lifti puhul üsna tavaline, kuid mul oli siiani õnnestunud sellest pääseda. Teised olid juba mitu korda kinni jäänud. Seisime kahe korruse vahel päris üleval. Jube lämbeks läks. Korraga hakkasid inimesed uksele koputama. Palusime, et nad läheksid alla ja ütleksid valvelauda. Ootasime edasi. Keegi ei tulnud. Lõpuks helistasin Mari-Annile. Ta algul arvas, et ma teen nalja. Lõpuks tuli üks retseptsiooni töötaja ja lasi meid sealt välja. Higipull sellest soojusest ja lämbusest otsaees sisenesime bussi.

Festivalipaigas külastasime esmalt Türgi rahvusmuuseumi väljapanekut. Seal oli igasugu vana kraami: tööriistad, nõud, ehted, riided ja isegi ehitusdetailid. Ei miskit erilist, nagu ikka üks ajaloomuuseum. Ega me väga palju aega seal ära kulutada suutnud. Kiikasime siis käsitöötubadesse ja veetsime aega pargis. Parki olid paigutatud ka teisaldatavad WC-d esinejate jaoks ja see ala oli traataiaga eraldatud ülejäänud pargist. Aga üldsiselt olid need sellises seisus, et targem oli hotellis ära käia. Õhtuti polnud seal valgust ka ja kõik tuli toimetada tunde järgi. See oli väga ebameeldiv, teadmata, mis olukorras see kabiin parasjagu on, saades väljatulles suure üllatuse osaliseks, et oled ennast ära määrinud. Öki!
Saime kätte ka oma lunch-boxid, mis kaasa võtsime. Tuterdasime seni ringi, kuni oli aeg uuesti bussi istuda. Meil oli võimalus valida kahe tegevuse vahel, millega soovime oma päeva sisustada. Kas minna uhkesse ostukeskusesse ostuteraapiale või hoopis veeta paar tundi Euroopa ja Aasia vahel laevaga liueldes piki Bosporuse väina. Ilma ühegi erimeelsuseta valisime viimase variandi.

BOSPORUSE VÄIN

Bosporus on üks maailma tihedama liikusega veeteid, osa ainsast laevateest Mustalt merelt Vahemereni. Kõigest 32 km pikkune väin, mille laius on 372 m kuni 3 km, ühendab Musta mere Marmaraga, eraldades Euroopa ja Aasia.

(allikas Silmaringi Reisijuht)

12:45 alusasimegi sõitu Bosporuse poole, sadamasse, kust laevuke väljuma pidi. Kogu eestlaste seltksond jagus siin kaheks. Osad läksid Mari-Anniga koos osturetkele ja ülejäänuid siis tulid veele. Kuna see reis oli mõeldud kõigile soovijatele, kes festivalil osalesid, siis pidime puude alla pargis oodates aega parajaks tegema, kuni ka ülejäänud grupid kohale jõudsid. Emre jäi meie liikumist kureerima. Etterutates olgu öeldud kiidusõnad Emrele, sest minu meelest oli ta väga asjalik saatja. Oli meie jaoks alati olemas, kui miskit vaja, uuris välja ja abistas meid igati.

Pargis jalutas ringi onu, kellel peapeal uhkeks torniks laotud seesamisaiakesed. See oli suurepärane võimalus see Türgi spetsialiteet ära maitsta. Maksis 1 raha. Andis onule raha, tema kükitas ja mina võtsin saiakese. Kätega ta üldse seda suurt kandamit kinni ei hoidnud. Tore vaatepilt. Onu sai nii mõnegi mündi võrra rikkamaks.

14:00 – 16:00 veetsime aega mõnusal jõelaeval Bosporuse väinal. Päike paistis, ilm oli selliseks ettevõtmiseks super. Kerge tuuleõhk sasis juukseid. See oli tõelise puhkuse tunne. Juba teist korda sellel reisil. Mõnus!

Seadsime end kohe sisse laeva tagaotsas päikesetekil. Osa päikesetekist oli kaetud ka varikatusega, aga meie tulime ikka suve nautima, nii et rätikud pähe ja päikest võtma. Mitte et mõni juba liiast saanud polnud.

Sadam, kust me laevale astusime, asus Kuldsarve lahe ääres. Terve see kallas, kuni silm ulatus, oli täis kaikohti ja veel kiikuvaid laevukesi. Küll suuremaid, küll väiksemaid. Kõik nad ootasid turiste. Meie paadike läks päris täis. All salongis oli ka võimalik istuda. Üleval oli baar, kust sai ennast hea ja paremaga varustada. Inimeste vahel kõndisid ringi ka kandikutega kelnerid, milledel vesi, tee, vahvlid ja värskelt pressitud apelsinimahl. Ühel kelneril juhtus otse meie silme all õnnetus. Nimelt kukkus üks tops apelsinimahla maha ja otse Olegi sülle. Vabandused ette ja taha. Koos nad minema läksid. Tagasi tuli noormees aga üksi, küsisin, et kompensatisooniks ikka üks tops mahla anti või!? Aga ei antud. Anti paberit, millega end ära puhastada.

See laevasõit oli tõeliselt meeliülendav kogemus. Ümberringi oli nii palju ilu, mida meelde jätta ja endasse ammutada. Paremale jäi Euroopa. Pikki kallast püüdsid pilku vanad villad oma paadisildadega, mis meenutasid vanu riigi hiigelaegu. Armas ja luksuslik linnaruum, kuhu oleks tahtnud jalutama minna. Ja siis tuli tõeline iluduste iludus. Bosporuse kallast ääristas korraga oma 200 m marmorit. See oli DOLMABAHCE PALEE, oma täies ilus ja suursusgususes. Imekaunis! Sõitsime ja sõitsime, vaatasima ja vaatasime, mitte ei lõppe ära. Pikk marmoraed, mille taga väiksemad ja suuremad pitsilised hooned. Küll aiapaviljonid, jalutusteed, purskkaevud ja võimas peahoone. Imepärasemaks muutsid selle veel palmid ja õitsvad põõsad. Õhuline, pitsiline, õrn ja täiuslik. Tegu oli arhitektuurilise kunstiteosega. Kogu kooslus moodustas ühe tervikliku ja muinasjutulise omaette maailma, mida peab oma silmaga nägema.

DOLMABAHCE PALEE

Sultan Abdülmecit soovis Osmani impeeriumi Euroopa maailma järgi uueks muuta ja selle tulemusena valmis 1856. aastal luksuslik Dolmabahce Sarayi Bosporuse kaldale, kuhu sultan kolis kogu oma pere ja valitsuse, mis enne oli pesitsenud Topkapis. Luksuslik on see tõesti oma 45 vastuvõturuumi ja rõdudega ning pillavate kuld- ja kristallkaunistustega, mis võistlevad Versailles` lossiga Pantsusmaal. Saatuse irooniana kiirendas kogu see liialdamine impeeriumi kokkuvarisemist ja viimane valitseja pages siit eksiili 1922. aastal. Kaldaäärne fassaad on 284 m pikk. Riiklikud apartemendid asuvad vasakul, tseremoonia saal keskel ja haarem paremal.

(allikas Silmaringi Reisijuht)

See on kindlasti koht, kuhu tahaksin minna, kui kunagi õnnestub veel Istanbuli külastada.

Kaugusest hakkas paistma sild, BOSPORUSE SILD, mille all paremal kaldal ilutses mošee ja minarett. Kaunis! Aga sild ise läks joonlauana üle väina otse Euroopast Aasiasse. Ilma ühegi suure tugijalata, ainult kaks suurt sillaposti, üks ühelpool ja teine teiselpool silla otsas, millede külge trossid olid kinnitatud. Suur ja pikk. Mida lähemale jõudsime, seda suuremaks läks. Kui selle alt läbi sõitsime, varjutas see hetkeks kuuma päikese. Täitsa mõnus oli viludas olla. Aga alt üles, otse silla alla vaadates, oli ta ikka massiivne küll, kuigi kaugusest jätab väga peene mulje.

BOSPORUSE SILD

1973. aastal avati ametlikult see kõrge rajatis, mis ühendab Euroopat ja Aasiat üle Bosporuse väina, et tähistada Türgi Vabariigi loomise 50. aastapäeva. 1560 m pikkusena on see maailma kuues pikim rippsild. Jalakäiaid sillale ei lubata.

(allikas Silmaringi Reisijuht)

Kui silla alt läbi olime, tegi väin väikese käänaku vasakule ja hakkas paistma veel üks sarnane sild. Selleni me välja ei põrutanud. Vaid natuke peale EUROOPA KINDLUS tegime tagasipöörde ja hakkaisme mööda Aasia poolset kallast tagasi tulema. Seda kindlust oli Martin külastanud ja ütles, et olevat lahe turnida olnud ja tasus käia küll. Väinalt vaadatuna paistis see justkui mäeküljele rajatud rüütlikindlus oma sakiliste müüri- ja torniäärtega. Kuna mäekülg pani juba ise ette arhitektuurilise omapära, siis asetses see huvitavalt eritasanditel ja moodustas kaskaadiliselt asetseva ansambli. Väga huvitav ja ilus!

EUROOPA KINDLUS

Valmistudes 1452. aastal Konstantinoopolit vallutama, ehitas Mehmet II selle tohutu kindluse Bosporuse kitsaimale kohale, varasema Aasia kindluse vastu, et lõigata läbi linna varustamine. Kindluse kolme peamist torni ümbritseb hiiglaslik 13 bastioniga müür. Peatornist sai hiljem vangla. Pärast restaureerimist 1953. aastal on kindlus nüüd vabaõhuetenduste toimumise kohaks.

(allikas Silmaringi Reisijuht)

Aasia kaldas oli rohkelt rohelust ja paistsid silma luksuslikud villad oma suurte aedadega. Üks väike lossikene ilutses ühe väikese liivaranna lähedal, mis oli selgelt ülerahvastatud. See oli ka ainuke rand, mis silma paistis.

Rahvas laeval oli kohati ülemeelik. Vene poisid tegid jõu- ja ilunumbreid, rippudes varjualuse torude küljes ja tõstes lõuga. Eputada oli ju ikka vaja. Siis üks neiukene, äkki ungarlanna hakkas mängmima poistega veesõda, mis lõpuks läks üle a la märja T-särgi etenduseks ja postitantsuks.

Meie lihtsalt istusime, vaatasime ja kommenteerisime. Varju alla läks lahti tantsulka. Tibid üritasid ka korra kaasa lüüa ja keerutasid oma seelikuid, aga tüdinesid sellest kiirelt. Lehvisid nii sama mööda laevatekki ringi ja näitasid ennast. Vahelduseks väike fotosessioon ja moe-dem küll mütsi, salli või prillidega. Lõbus oli ja sõit saigi läbi!

Laevalt maas juba tuttavate puude all, tuli väheke oodata, kuni buss koos poodlejatega kohale jõudis. Ka neil oli hästi läinud ja oma käiguga igati rahul.

16:30 olime juba hotellis tagasi. Tibid läksid kohe oma tubadesse, aga meie Piretiga veejahile.

Tõttasime üle sebra. Õnneks oli seal ka valgusfoor, mis autode hullumeelset kihutamist ja tuututamist natuke ohjas. Hotelli juures tänavanurgal oli lausa liiklusmärk, mis keelas signaalitamise. Palju aega me vee ostule täna ei kulutanud, vaid läksime ka kohe hotelli.

Viskasime end veidikeseks vooditele siruli. Sirvisin Istanbuli reisijuht ja lugesin Piretile ja endale ka loomulikult, üht-teist huvitavat selle linna vaatamisväärsuste kohta. Põhiliselt keskendusime neile, mida olime juba näinud. Saime teada nii mõndagi huvitavat.

Mida Tibid sel ajal tegid, ega ma teagi, aga tõenäoliselt mõned magasid, osad lugesid ja mõni lesis nii sama. Mina pole ühelgi oma reisil nii palju puhanud kui Istanbulis. Kohe harjumatu on päise päeva ajal sellises võrratus kohas nagu Istanbul, voodis lesida ja lugeda. Lausa piin oli :). Minu nägemisjanu on ikka selle koha pealt täitmatu.

18:30 jõudis kätte õhtusöögi aeg. Istusime alati kõik koos ühes lauas. Täna pakuti riisi ja spagettide juurde liha hautatud juurviljadega. Ja loomulikult salat. Magustoiduks oli pisike magus pallike. Seda ei oskagi kohe kirjeldada, aga isegi minul, magusaarmastajal jäi suu lahti. See oli midagi sellist: sulatatud suhkur, mesi ja natuke jahu sidumiseks ja see kõik oli keedetud õlis. Huh, mõnusmagusad õlipallid :). Ei läinud peale. Üks kosutav kausitäis arbuusi kulus küll selle peale ära.

Istusime Piretiga päris tükk aega laua ääres ja lobisesime. Tibid läksid end korda seadma. Kostüümid tuli selga panna, sest ees ootas esinemine. Käisin neid tubades fotokaga kollitamas ja nende toimetusi jäädvustamas.

20:15 istusime bussis ja algas meie esimene esinemisõhtu. Õues oli juba pime kui kohale jõudsime. Kontsert käis. Igal õhtul algas 20:00 soojenduskontsert, enne kui lavale astusid tantsukollektiivid erinevalt maadelt. Ei teagi täpselt, kes just sel õhtu esinesid. Igaljuhul kell

21:30 algama pidanud kontsert algas hoopis kell 22:00. Seni veetsime aega taga esinejate telgis, kuhu olid kogunenud B-grupi tantsiajd. Meie koos Jõhvikatega kuulusime mõlemad B-gruppi ja nemad esinesid ka. Melu missugune. Sinna oli toodud kohvi ja tee automaadid, kust sai valida erinevaid sooje jooke. Loomulikult ei puudunud vee automaat.

Tehti sooja ja eriti populaarne oli pildistamine. Meie Tibisid muudkui paluti pildile. Küll üksi, küll kambakesi. Igasugu erinevais riideis tegelasi sai pildile. Eks see oli vähe põnev ju ka. Tähelepanu mis-sugune ja piigad nautisid seda täiega.

22:00 algas siis kontsert. Olime kohe alguses, peale türklaste avanumbrit, mis oli iga kontserdi algul üks ja see sama, nii et võib öelda, et meie alustasime kontserti. Lahe. Videokaamera andsin Pireti kätte ja ise jooksin fotokaga lava ette kohe, kui Tibid olid lava taga valmis. Pabistasin väheke muusika pärast, et kas see ikka korralikult mängib, aga teha polnud mul enam midagi. Rahvast oli palju ja et pääseda heale pildistamispositsioonile, tuli hulgaliselt vabandada ja naeratada. Valdavalt olid publikuks meesterahvad.

Tibid tulid lavale, muusika hakkas mängima. Kõik töötas ja esitus oli hea. Eriti suurt kahinat publiku hulgas tekitas tüdrukute kiire kostüümivahetus, mis leidis aset laval rahva silmeall. See seisnes siiski kõigest ühe pluusi äravõtmises, mille all oli must pluus ja siis tõmbasid nad sellel mustale pluusile võrksärgi peale. Noh ja siis muuseas tantsu ajal sättisid ka juuksed uude soengusse. Rahvas oli sillas. Vähemasti tundus see nii reaktsiooni järgi, mis publikust kostus. Meie 5 minuti lõppedes kõlas juubeldav aplaus, aga selles kaua särada ei lastud. Kohe tuli järgmine seltskond lavale ja meil tuli end võimalikult kiirelt ära koristada. Olin etteastega väga rahul ja tagatelgis tegin Tibidele ka suure kalli.

Piret tuli aga natuke löödult lava eest telki, et kassett sai täis ja ta ei saanud kõike linti. Noh jah, minu viga. Teadsin küll, et kassetti on vähe, aga arvestasin sellega, et meie numbrid mahuvad mõlemad ilusti peale. Aga seda ma ei arvanud, et Piret enne türklasi ka filmida tahab :). Nii siis läkski, et saime oma esinemisest peale vaid esimese poole.

Kontsert läks edasi. Seadsime end Piretiga koos Mari-Anniga juhendajate rõdule vaatama. Sealt jälgis kõike igal õhtul ka peakorraldaja isiklikult. Õhtu oli mõnus ja soe. Pakuti teed ja kohvi. Mõnus, valges tugitoolis istuda, juua imehead teed ja nautida kontserti. Šeff!

Korraga tuli rõdule üks väga ümmargune moslem oma kahe naisega. Olid nad siis naised või õed, kes seda teada võib, aga üleni mustas nad oli. Väikesest pilust paistsid ainult simad. Nad seadsid end istuma kõige lavapoolsesse tagumisse nurka diivanile ja tellisid endale teed. Mul tekkis hasartne huvi, et kuidas nad seda joovad, kas tõesti nii nagu jõuluvana habeme alt õlut. Seadsin end sedasi istuma, et sain jälgida laval toimuvat ja silmanurgast nurga istuvaid musti kujusid. Ja oligi nii. Tõstsid oma mustad lapakad, mis nägu katsid, alt nurgast natuke üles ja siis rüüpasid. Samal ajal nägu veel peita üritades. Korraga käratas mees ühele miskit peale. Tundus, et naise nägu oli liiga palju paljastatud. Lapakas oli vajunud liiga ninale ja silmade ümbert paistis natuke liiga palju nahka. Naine kohe keeras oma näo pimedasse nurka ja kohendas lapakat nii, et ainult silamad välja jäid. Sellega kontsert ka naiste jaoks lõppes, sest see nn härra käsutas nad alla minema. Mõtlesime, et kuidas nad küll trepist alla ei kuku. Nad ei näe ju mitte midagi.

Noh ja põhismõtteliselt nende elamustega see päev õhtusse jõudiski. Teravaid seiku Türgi meestega jagus sel õhtul Jõhvi naistele, kes hoogsalt pealetükkivate meeste brutaalseid lähenemiskatseid tõrjusid.

Teel tagasi ületasime taas juba tuttava Kuldsarve lahe. Ma ei väsi sellest imeilusast vaatest vanalinnale, kus Sinine Mošee ja Hagia Sophia oma valgustatud minarettidega üle linna valvavad. Tuledes sadamad ja promenaadid vee ääres. Võrratu!

Peale keskkööd olime hotellis tagasi. Meie lõpeatsime oma päeva Pirtetiga rahulikult oma toas muljeid vahetades ja dušši all käies.