II PÄEV – 10. JUULI 2010 - LAUPÄEV

8:30 peale lärmakat ööd ajasin end väga väsinuna voodist välja. Piret oli juba vaikselt varem toimetama hakanud, temagi polevat magada saanud, nii et alustasime hommikut öiste sündmuste aruteluga.

Aknast välja vaades oli linn mattunud halli vihmavinesse. Päike oli peidus pilve taga ja kõik viitas sellele, et täna veepargi päeva ei tule.

Pooltundi toimetamist oma toas, kogunesime lifti juurde ja läksime sööma. Söögisaali uksel võttis vastu meid sama naeratav härrasmees, kes õhtulgi. Hoomikusööki pakuti rootsilauas. Algatuseks valisime joogid. Valida oli tee, kohvi, mahla ja vee vahel. Kuna mina kohvi jooja pole, siis võtsin teed. Seda serveeriti suurtest samovaridest, millel oli kaks kraani. Ühest tuli kange tee ja teisest kuum vesi. Ehtne Türgi tee ja see maitses imehästi. Kohviga ei jäänud Piret üldse rahule ja maitstes tema tassist, sain isegi mina aru, et see pole kohv ega midagi. Edaspidi oli Piret targem, võttis kodust kaasavõetud presskannu koos kohvipuruga kohe hommikulauda kaasa ja teesamovarist sai kuuma vett peale panna ja hea kohv oligi valmis.

Nii, nüüd siis toidu juurde. Valikus oli väikestes reisitopsides või ja määrdejuust, mesi, roosimoos ja pähklikreem. Kandikutelt sai valida juustu, mida oli kahte sorti, tavaline ja siis valge natukekohupiima moodi juust. Toiduks pakuti veel tumeroosat vorsti, mille viilud olid paksud ja kolmnurksed. Hommikusöögi kuklid olid pakitud kõik eraldi kilekottidesse. See vist oligi kõik. Muidugi ei puudunud laualt arbuus. Aa, hommikusöögihelbeid piimaga oli vist ka. Süüa sai kella 10-ni, nii et aega oli rahulikult einestada. Arutlesime Mari-Anniga, et sellise ilmaga küll pole mõtet veeparki minna. Lähme hoopis linnapeale vaatamisväärsustega tutvuma ja siis kaalume pühapäeval veeparki minekut, kui ilm seda lubab.

11:00 kogunesime kõik eestlased hotelli fuajees, et minna linnaekskursioonile. Kuigi väljas oli vihmane ja pilvine, oli ikkagi väga soe ja lämbe.

Kuna kiirtramm viis otse hotelli eest Istanbuli ajaloolisesse keskusesse, siis seda transpordivahendit me nüüd kasutama õppisimegi.

Et pääseda trammipeatusesse tuli üle jalakäiate silla ületada kuuerealise tänava kolm rida. Nüüd jäime trepile seisma järjekorda, mille eestlased oma massiga tekitasid. Nimelt tuli automaadist osta trammi žetoon, mis maksis 1,5 Liiri. See oli ühe sõidu jagu. Algul õppisime žetooniaparaati tundma. See kõik võttis omajagu aega. Mõni kohalik trügis mööda ja läks ülbelt vahele. Kui juba aparaadi ligi saime, siis ostsime kohe tagasitulekuks ka žetooni ära.

Enne kui pääses trammipeatuse alale, tuli siseneda väravast, mille avanemiseks seda žetooni vaja oligi. Need olid sellised väravad, et pistad žetooni sisse ja siis saad keerlevat pulkadega väravast sisse. Noh, nagu filmides näha metroosse minemisel.

Nüüd kui tramm ette sõitis, võisidki peale astuda. Ühesõnaga, trammis kunagi kontrolli polnud, kuna piletit polnud vaja. Vaja oli osta sissepääs peatusesse. Loomulikult sai ka jänest sõita, kui õnnestus vupsti üle värava hüpata, mida oli au ka meil näha.

Tramm oli konditsioneeriga ja puha. Seal oli jahe ja mõnus. Rahvast oli palju, nii et seismine oli kindlustatud. Ettevaatlik pidid olema oma käekottidega. Selleks olime juba ennast ettevalmistanud. Seitse peatust ja väljusime SULTANAHMEDIS. Tramm sõitis edasi mööda munakivisillutisega kitsast tänavat. Meie läksime üle tee, väikesest trepist alla ja olime pargis, kus olid laiad kividega kaetud teerajad, väike palju olevat. Aga üldjuhul oli näha meestepunte ja naistepunte eraldi. Üksmees leelotas rahvaviisi, mõni müüs taskurätikuid, mõni tahtis pealetükkivalt mingit muud kribu-krabu pähe määrida. Aktiivne seltsielu ja kauplemine. Purskkaev vulises kaskaadina allapoole. Rohelust ja varju kuuma päikese eest pakkusid plataanid ja magnooliad, väikesed ja suured palmid, lilleklumbid ja rohuplatsid. Kõikjal puude all olid pingid, mis olid enamus inimeste poolt hõivatud. Aega tundus kõigil palju olevat. Aga üldjuhul oli näha meestepunte ja naistepunte eraldi. Üks mees leelotas rahvaviisi, mõni müüs taskurätikuid, mõni tahtis pealetükkivalt mingit muud kribu-krabu pähe määrida. Aktiivne seltsielu ja kauplemine.

SULTANAHMED

See ajalooline linnaosa, kus asuvad paljud linna peamised vaatamisväärsused, oli kordamööda Bütsantsi, Konstatinoopoli ja Osmanite Stambouli keskuseks. Esimesed asustuse märgid pärinevad 6. aasatuhat eKr, kuid kirjapandud ajalugu algab 667 aastast eKr. 324. aastal pKr, kui saabus siia Constantinius, muutus siinne sadam silmipimestavaks kalliskiviks – Konstantinoopoliks, Rooma impeeriumi uueks pealinnaks

Selle pargi uhkuseks oli KONSTATINOOPOLI LINNAKAEV. Ega nüüd esmapilgul

kohe ei olekski pakkunud, et see kaev on. See nägi välja imeilus sammaste ja kuppellae ja -katusega paviljon, mille kupli alla viis väike trepp. Massiivsest vundamendimoodi alusringist tulid välja kraanid, kust sai omal ajal linnarahvas joogivett. Kuplialune oli kaetud kuldse mosaiigiga.

Edasi liikusime mööda müüriäärt, mis oli täis kirjusid müügilette, kust paistis kõike võimalikku ilusat ja vähem ilusat, säravat ja vähem säravat, heade hindadega ja mitte nii headega. Sõrmed juba sügelesid rahakoti kallale, aga eesmärk oli meil hetkel natuke teine.

Sisenesime väravast kuulsa SINISE MOŠEE aeda. Kõigepealt juhtis Mari-Ann tähelepanu väravas kasvavale hiiglaslikule plataanile, mis pidavat olema vanem kui Mošee. Mööda puu tüve ronis jõuliselt üles luuderohi ja tema pikad rohelised väädid olid plataani täielikult hõivanud, nii et oksad justkui rippusid ülevalt alla, ulatudes mõnes kohas lausa maani, moodustades nii võimsad rohelised rippuvad seinad. See oli võimas ja ilus. Väidetavalt oli sultanile see puu nii meeldinud, et lasknud just selle lähedusse Sinise Mošee ehitada. Lähenesime kuue minaretiga uhkle pühakojale, mille minarettide arvukuse pärast olevat sultan Mekast kurja kirja saanud käsuga üks minarett ära lammutada, kuna ainult Mekas tohib olla kuue minaretiga mošee. Sulatn vastanud, et tema maksab parem kinni Mekasse seitsmenda minareti ehitamise, aga enda kuuendat ta maha ei lõhu. Nii jäänudki kõik minaretid uhkel üle Istanbuli kõrguma.

SININE MOŠEE

Sultan Ahmet I oli ainult 19-aastane, kui ta tellis selle võrratu mošee. Tema vaimustus selle projekti üle oli nii suur, et vahetevahel töötas ta ise külgkülje kõrval oma töölistega selle kallal. Ta soovis üle trumbata Süleymani mošeed ja Hagia Sophiat. See 1616. aastal valminud mošee, on saanud üheks kõige kuulsamaks mošeeks maailmas. Et rõhutada islami üleolekut Bütsantsi kristlusest, ehitati Sinine Mošee Hagia Sophia vastu, endise Bütsantsi keisripalee kohale. Legendi järgi nõudis sultan altin´iga (kullaga) kaetud minaretti, aga arhitekt arvas, et ta küsis alti (kuut) minaretti. Sultan jäi rahule. Enamik siniseid Izniki kahhelkive in siseseintel liiga kõrgel, et neid üksikasjaliselt vaadelda. Siin on kokku üle 20 143 plaadi 70 eri stiilis. See tellimus pani Izniki plaadimeistrid suure koormuse alla ja sultan keelas kellelgi teisel neile tellimusi esitada, kuni tema oma oli täidetud.

(allikas Silmaringi Reisijuht)

Lähenesime mošeele, mille sambad, minaretid ja võlvkaared ennast järjest rohkem näitama hakkasid. Asusime võlvitud avause kaudu suursugusesse marmorplaatidega kaetud nelinurksesse siseõue, mille keskel väike kuppelkatusega kaev. Kolm sisehoovi seina olid sammastega kõrged võlvkäigud, mille all hulgaliselt suletud uksi. Uste kohal kõrged pitsiliste aknaluukidega aknad. Igast nurgast tõusis taevasse sihvakas minarett. Tubadering ümber siseõue oli kaetud kuplilise katusega. Näis nagu igal ruumil oleks oma kuppel. Mis polnud ka võimatu.

SISEÕU

Siseõue fassaad on Marmara saare jahedast marmorist, on sama suur kui palvesaal. Üles vaadates on näha suurepärane vaade mošee kuplite ja poolkuplite kaskaadile. Poolkuplid ümbritsevad peakuplt, mis on 23,5 m läbimõõduga ja 43 m kõrge, toetudes neljale hiiglaslikule sambale, millest igaühe läbimõõt on 5 m. Rituaalne Purskkaev mošee siseõue keskel ei kasutata enam rituaalseteks kümblusteks. Selle asemel kasutavad usklikud nüüd õue välisküljele reastatud kraane. Näo, käte, kaela, jalgade, suu janina pesemine enne palvetamist on islami usukomme.

(allikas Silmaringi Reisijuht)

Lasime silmadel uudishimulikult ringi käia, tegime pilte ja liikusime ukse poole, et kiigata mošeesisemusse. Algatuseks pidime jalast võtma jalanõud. Nende jaoks saime väikesed kilekotid,millega kingad kaasa võtta. Olime hommikul üritanud end riietada kõlblusnormidele vastavalt, et mitte solvata moslemiriigi tõekspidamisi, kuid kõigil polnud see siiski õnnestunud. Minul ja Piretil oli kõik hästi ja võisime ilma lisa elementideta punasele vaibale mošee kupli alla siseneda. Tibidel nii libedalt ei läinud. Kuigi neil olid põlvretuusid jalas ja ka õlad kaetud, aga ikkagi pidasid meesterahvad (need, kes mošee uksel kombluspolitsei rolli täitsid) neid kinni ja aitasid ümber panna sinised hõlmseelikud ja õlgadele teistvärvi sinised rätikud. Nüüd olime kõik sobivalt riietatud ja neiud sinises ründasid mošee sisemust.

Ukselt paiskas näkku tõeline juustukas. Võib ainult ettekujutada, kui sellise leitsakuga meesterahvad on kingad ära võtavad, mis aroomid siis sealt väljuvad ning kuidas see kõik ilusasti vaiba sisse tungib, tekitades kokku miljonilise aroomibukletiga lõhna. Huh! Aga iga asjaga harjub, nii ka sellega, kui olid veidike juba seal sees olnud.

Terve põrand oli katud pu

nase vaibaga, millel sinakad ornamendid. Massiivsed sambad kõrgusid hiiglasliku kupli alla, mis oli imekaunis sinine mosaiik. Eks mošee oma nime saigi selle järgi, et siseses interjööris domineerib sinine värv. Palju erinevaid ornamente kõikjal ümberringi. Erinevad mosaiigid janikerdused. Ajades pea kuklasse ja vaadates üles sellesse ilusasse kuplisse, tekitas see peapöörituse tunde. Tibid käskisid veel keerutada ka, siis oli

ikka eriti kirju kõik silmade eest.

Mošee oli suur, võimas ja loomulikult kaunis. Palju arhitektuurilist pitsi, mis jättis õhulise mulje. Viibisin esmakordselt mošees ja kahtlemata oli see väärt külastus.

Hoopis midagi muud jateistsugust, kui seni olen näinud.

Meeste palvetusala oli suur, mis võttis enda alla oma pool mošeest ja see oli ülejäänud ruumist eraldatud nööriga. Sinna territooriumile turist astuda ei tohtinud. Paar meest põlvitas arvukate lampide/lühtrite all, mis laest alla rippusid ja palvetasid koogutades ette poole.

Rahvast oli palju. Vaatasime oma vaatamised ära, jäädvustasime pildile ja filmile ning suundusime väljapääsu poole. Möödusime mitmetest mosleminaistest, kes vaikselt akna all vaibal istusid jalad enda all kerra tõmmatud ja palvetasid. Üks naine oli üksinda sirmiga eraldatud ruumikeses, istus põrandal ja palvetas.

Tagasi päevavalguse käes, liikus meie ümber meeletu hulk inimesi. Pidi olema väga tähelepanelik, et mitte omasid silmist lasta. Musti rüüsid oli palju liikumas. Meeste riietus ei erinenud oluliselt eurooplase omast. Mõnel on ainult pikem ürp peal ja väike mütsike peas. Ka naisi oli palju euroopalikes riietes, aga enamus neist oli siiski kaetud peaga. Mõnel oli veel kilemantel teiste riiete peal. Paljast ihu peale näo paista ei tohtinud. Lahtiste kingadega naisi kohalike seas ei kohanud. Ja mehed ei kandnud lühikesi pükse.

Kõik eestlased kokku kogunenud suundusime HAGIA SOPHIA poole

mis asus üle suure väljaku. Kaks kuulsat mošeed asuvad mõlemad SULTANAHMETI VÄLJAKUL, ainult üks ühes ja teine teises otsas. Nende kahe vahele jäi imekaunis haljasala suure pursskaevu, arvukate lillepeenarde, palmide ja jalgteedega, mis olid täis tipitud pinke, kus mõnus istuda ja ümbrust imetleda. See oli tõeliselt ilus koht. Juba Sinise Mošee väravast paistis Hagia Sophia ilusti oma minarettide ja kupliga kätte. Jalutasime aina sinna poole. Teele jäi hõrgutavaid lette maisi, kastanite ja seesamisaiadega. Pikemat peatuma nende juures praegu aega polnud jääda. Pidime kogunema purskkaevu äärde, et läbi arutada järgmine käik. Kuid olime ainult meie ja Mari-Ann. Jõhvikad olid juba kuskil eespool. Pidime otsustama, kas tahame Hagia Sophiasse sisse minna või mitte. Meie tahtsime. Sissepääs maksis 20.- Liiri. Meiega koos tulid veel Mart, Uuno, Martin, Tairi, Anneli ja veel kaks Jõhvi tüdrukut. Leppisime kokku kohtumispaiga Mari-Anniga. Natali ja Voldemar jäid ka temaga koos puu alla meid ootama. Ülejäänud seltskond noori läks omal käel linnapeale kondama.

Hagia Sophia eest avanes suurepärane vaade Sinisele Mošeele, mis paistis kogu oma täies ilus ja hiilguses, kerkides roheliste puude vahelt linna kohale kui ilmutus. Super!

HAGIA SOPHIA

Hagia Sophia ehk Püha Tarkuse Kirik on aukartust äratav usumonument ja üks maailma arhitektuuriimesid. Esimene kirik selles kohas põles maha 404. aastal, aga kolmas, mille imperaator Justinianus õnnistas sisse 537. aastal, püsib hoolimata sõdadest ja maavärinatest kindlalt tänapäevani. 15. sajandil muudeti kirik mošeeks. Alates 1934. aastast on see olnud muuseum. Oma sügavpunaste müüridega, mida kroonivad hiiglasliku keskkuplit ümbritsevad poolkuplid, on põhjahoone säilinud suuresti samasugusena nagu 6. sajandil – välja arvatud ehituse kindlustamiseks lisatud tugimüürid. Kuppel on 32-meetrise läbimõõduga kuppel tõuseb 56 m kõrgusele maapinnast. Toetudes 40 erilistest kergetest õõnestellistest tehtud ribile, oli ja jääb see tehniliseks imeteoks.

Lööv rabab tohutu suure kupliga kaetud ruumiga. Kuppel seisab neljal võlvkaarel, mis tõusevad neljast hiiglaslikust marmorpiilarist, mis raamivad kiriku kummaski küljes asuvaid kahekorruselisi sammaskäike.

(allikas Silmaringi Reisijuht)

Piletijärjekord mošeesse oli pikk, aga liikus kiiresti. Aega aitas veeta ka nännimüüja, kelle käest ostisme 1.- Liiriseid Türgi Kaitsva Silmaga käevõrusid. Peale piletiostu tuli läbida turvakontroll, kus valgustati kotid läbi. Meil polnud valesid asju kaasas, nii et võisime oma avastusretke alustada. Läbi hoovi, mida kaitsesid päikese ees suured plataanid, läksime ukse juurde, kuhu viidad juhatasid. Võimas oli see kõik, mida me nägime. Kõrged sammaskäigud ümbritsemas peasaali, mille keskel neli hiiglaslikku sammast üles kõrgustesse kupli alla kadusid. Meeletud mõõtmed. Hoopis teistsugune kui Sinine Mošee. Kuidagi süngem ja jõulisem. Polnud sitse ega satse, värvilisi mosaiike ega ornamente. Massiivsed kivimürakas kõikjal. Seda kõike oli väga raske hoomata, see oli nii suur ja tekitas aukartust. Vaadates üles, oli seal kõrgel veel rõdu. Jalutasime vaikselt läbi peasaali altari poole. Selle kõrvalt läks üles kantslisse väga huvitav kitsas kivist trepp, justkui kitsas kanal, mis lõppes väikese uksega. Kõrvalt vaadates oli moodustas trepp justkui võrdhaarse kolmnurga. Otsiseme üles ka pääsu II korrusele rõdule. Selleks oli kividega kaetud kaldtee. Vaadates rõdu rinnatise äärest alla peasaali, lisas see kogu ehitisele veel suuremat võimsust ja imetlust.

Eelnevalt üles tulles olime näinud järjekorda ühe samba juures, millele oli metallplaat ümber pandud ja selle sees oli lohk pöidla jaoks. Niinimetatud NUTUSAMMAS. Pöidla pidid sinna sisse panema ja kui sa suutsid ühe korraga ära teha terve ringi, nii et pöialt vahepeal välja ei võta, siis võisid midagi soovida. Meil õnnestus see kõigil, nii et vaja oodata ainult soovide täitumist.

NUTUSAMMAS
Keiser Justinianus toetas oma valutava pea selle samba niiske kivi vastu ja sai simapilkselt terveks. Sestpeale on külastajad seisnud järjekorras, et puudutada imettegevat kohta.

(allikas Silmaringi Reisijuht)

Vahepeal oli õues korralik vihmasabin üle käinud, aga Mari-Ann, Natali ja Volli ootasid meid nagu lubatud. Nüüd hakkasime mööda tänavaid kõndima SUURE TURU poole. See oli tänase ekskursiooni viimane sihtpunkt. Jalutasime mööda tänavaid, kui korraga hakkas valjuhäälditest üle katuste kostuma mingisugust inina moodi laulu. Kätte oli jõudnud palvuse aeg ja sellest anti teada kogu üle linna, et nüüd on õige aeg Meka poole pöörduda. Vanadel aegadel olevat seda teinud minarettide tipust valjuhäälsed jumalasulased, aga tänapäeval on asi väheke modernsem ja kogu lugulaul tuleb makilindilt.

Tänavad olid kitsad ja mõlemalt poolt ülekoormatud arvukate poodidega, mis olid oma lettidega pooleldi tänavale roninud ja samuti söögikohad. Kaupmehed ja restoranitöötajad püüdsid igal võimalikul moel sind ostma või sööma meelitada. Meie hetkel veel õnge ei läinud, aga mis seal salata, silme eest võtsid need ilusad asjad kirjuks küll ja nii mõndagi oleks kohe ostma tõtanud.

SUUR TURG

Istanbuli Suur Turg on oma maalitud võlvkaarte all laternavalguses säravate poevitriinidega, täis vaiba – või vürtsikuhilaid, on idamaine küllusefantaasia. Asutati 1461. aastal sultan Mehmet II poolt, oli see

turg planeeritud kogu impeeriumi kaubakeskuseks. Lisaks poodidele, pankadele, ladudele ja kohvikutele olid siin võõrastemajad, saun, mošee ja kool. Olles hävinud korduvalt maavärinates ja tules, on see alati jälle tuhast tõusnud. Katusealusesse basaari viib kokku 22 väravat. Suur turg on üks suurimaid ehitisi maailmas, hõlmates 61-st katusega tänavast moodustatud võrgu, mille pindala on 307 000 m². Iga päev kaupleb sellel kihaval turul 30 000 kaupmeest kokku 4500 poes kuni 400 000 ostjaga. See on maailma vanim katusealune turg.

(allikas Silmaringi Reisijuht)

13:00 jäime SUUREL TURUL omapead. Mari-Ann seletas veidike turu põhimõtet ja selle omapära, õpetas kuidas mitte ära eksida ja läksime lahku. Meie otsustasime ikka kokku hoida, et mitte ära eksida, sest see kabandustänavaterägastik paistis olevat lõputu ja iga nurga pealt üsna sarnane. Siiski oli see jaotatud sektsioonideks, kus oli nahk, kus vaibad, kus riided ja kus muu suveniiri kila-kola. Juba esimeses väravas vallutasid tüdrukud ühe kulinate leti ja kauplesid hea hinnaga käevõrusid. Siiski päris koos me ka ei käinud. Oma tugipunktiks võtsime peatänava, mis otse läbi turu viis ja sellelt nii paremale kui vasakule kõrvalteed hargnesid. Leppisime kokku iga poole tunni tagant kohtumise, et siis taas lettide vahele sukelduda. Meie shoppasime Piretiga koos. Meeletus koguses kaupa, üks lett säravam kui teine. Üks kaupmees pealetükkivam kui teine. Küll saime abieluettepanekuid, õhtuseid tantsulekutseid, kiitust ilusate silmade eest jne. Kauplemise kunst sai ka lõpuks päris käppa. Mõne asja sai ikka palju-palju odavamalt kui esialgne hind, aga tõenäoliselt ikka veel kaupmehele suure kasumiga. Huvitav kogemus, aga jube väsitav, kui pead kogu aeg enda eest seisma ja võitlema. Mulle see kauplemise värk väga ei istu. Keelt võis igasugust kuulda ja komplimente mitmesuguseid. Ka seda, et kui küsimuse peale: „Kust te tulete“ vastasime, et Eestist, siis ütles sulle tõmmu onu särasilmil: „Ooo, my grandmother lives there“. :)

Kui kõht oma nõudma hakkas, otsustasime teha oma poodlemises väikese pausi ja sööma minna. Väljusime ühest turu väravast linnatänavale, mille ääres oli mitmeid söögikohti. Tegelikult olid need kõik sarnased, aga valisime selle, kus hind kõige soodsam paistis. Loomulikult olid töötajad ka aktiivselt selle eest väljas, et me just nende juurde maha istuksime. Kuna päikesevarjude all enam kohta polnud, siis vilkad poisid tekitasid meile laua otse parkimisplatsile. Kuskilt ilmusid lauad ja toolid ning meile pakuti istet. Kui menüü ette anti, siis lugemisest ei tulnud suurt midagi välja, aga õnneks olid pildid, mille järgi valida. Võtsime kõik ühesugused kebabid ja külma vett. Veidike ootamist ja juba oligi toit laual. Paberisse pakitud rullikeeratud õhuke saiatoru, täidetud liha, salatilehe ja tomatiga. Maitsel polnud just viga, aga väheke kuiv oli. Jääkülm vesi läks väga hästi peale. Tänavalt veepoisi käest ostes maksis väike pudel vett 0,50 Liiri ja suur 1.- Liir. Poes oli poole odavam.

Kõhud täis, otsustasime veel ühe tiiru turul teha. Plikadel oli veel üht-teist ostmata jäänud. Aga tegelikult ka, see oli selline koht, kust muudkui oleks tahtnud osta ja osta. Mina sain pea-aegu kogu nänni kätte,mis kodumaale viia tahtsin. Ostuparadiis ja mitte ainutl turg vaid igal pool. Kui seda pealetükkivust poleks olnud, siis võiks seda ostuteraapiaks nimetada.

Lõpuks oli kell juba 17:00, kui turult rõõmsate, väsinute ja higistena lahkusime. Kotid ilusat mõtekat ja mõtetut nodi täis ja rahakotid oluliselt kergemad, sammusime trammipeatuse poole, et hotelli tagasi sõita. Kraadiklaas kusagil tänaval majaseinal näitas +28^o. Kerge vihmasabin kastis meid märjaks, kuid kui vihm lakkas, kuivasid riided kiiresti.

18:00 paiku olimegi hotellis tagasi. Võtsime hetkeks aja maha, uudistasime üksteise sisseoste ja lösutasime voodis. Mina käsin hotellitöötajatelt luba küsims, et kas me tohime II korrusel asuvat baariruumi, kasutada trennisaalina. Seal oli tühi baarilett, mille ees diskoplats ja selle ümber lauad istumiseks. Tähtis element selle ruumi juures oli üks järjekordne purskkaev, aga seal polnud juba ammu vette sees käinud ja samuti olid kõik riiulid baarileti taga täiesti tühjad.

Ja loomulikult sambad, need ei puudunud ühestiki suuremast hotelli ruumist: fuajeest, baariruumist, restoranist. Ootasin retseptsioonis, kuni onu kuskile helistas ja uuris, et kas meie palve rahuldatakse või mitte. Rahuldati ja me võisime oma trenniga pihta hakata. Maki oli Volli kaasa võtnud, mida tema käest laenasin.

18:30 algas esimene treeningtund Türgis. Lihvisime oma Regitantsu, kuna hommikul pidavat olema just selle tantsu proov festivalipaigas. Raske oli sellises leitsakus tantsida, seda oli kohe näha, aga eks artist pea igasugustes tingimustes toime tulema ja vabandus see polnud.

19:00 läksime juba tuttavasse hotelli restorani sööma. Alustasime salatiga. Nüüd enam lauad kaetud polnud, tuli ennast ise teenindada. Salatilaud oli keset saali. Seal olid tomati- ja kurgisektorid, jääsalatit, punastkapsast, oliive, veiniäädikas, õli ja loomulikult ei puudunud maitsestamata jogurt. Salati valik oli järgnevatel õhtutel kogu aeg üks ja see sama. Ja seda maitsestamata jogurtit müüdi poodides kaheliitristes ämbrites, kui mitte suuremateski.

Salat taldrikule tõstetud, tuli minna prae sappa. Seda serveeriti nüüd juba nagu sööklates leti tagant. Võtsid aga kandiku ja ootasid järjekorras kannatlikult oma järge. Kelmikalt naeratav ja igale söögisoovijale silma vaatav meessoost teenindaja tõstis soovitud toidu taldrikule. Olgu öeldud, et kõik need hotelli töötajad, kes külastajatega kokku puutusid, olid mehed. Algul arvasime, et naisi polegi, aga lõpuks ikka nägime, et toateenijad olid pearätikutes naised. Nii, aga nüüd toidu juurde tagasi. Valida olid spagetid või riis. Mina võtsin spagetid. Lihakraamiks pakuti ahjus tehtud kanakoiba. Veel sai ahjus tehtud juurvilju. Peale liha olid kõik külmad. Kastmeks majonees ja ketšup. Valik oli meie. Friikartulitest salatina loobusin.

Toit maitses hästi. Eriti meeldis mulle see ahjus tehtud salat. Seal oli ohtralt baklažaani ja see viis keele alla.

Minul oli mõte peale sööki hotelli lähedale tänavatele lonkima minna. Piret hakkas kohe kampa ja tüdrukudki tulid riburada pidid kaasa. Kõik, mitte keegi ei jäänud hotelli.

19:30 hakkasimegi mööda hotelli poolset tänava äärt kesklinna poole liikuma. Astusime sisse poodidesse, mis lahti ja lahti olid pea kõik ärid ja neid polnud mitte vähe. Kiikasime sisse poodidesse, uurisime hindu ja kaupa. Jätsime meelde, mis kohe hotelli lähedal saadaval on. Toidupoe talletasime mällu, sest seal oli head ja odavat kohalikku šokolaadi. Õues juba hämardus. Kõndisime vaid kaks jalakäiate silla vahet edasi, jalutasime mööda mošeest ja siis kavatsesime ühe silla abil tänava ületada. See võttis omajagu aega, kuna sild oli täis tänavamüüjaid ja tüdrukuid paelus sillale laotatud lõhnade valik. Need olid imeodavad väikesed kuulsate lõhnade „originaalid“. Hinda mina ei mäleta ja mitu milli seal sees olid, aga kui keegi tibidest

tahab täpsustada, siis aga palun. Meie Piretiga vaatasime sillalt ümbritsevat siginat saginat. Tuledes linn on ikka ilus, ka siis kui pole just teab mis kaunis kohas. Uudistasime teiste kaubitsejate poolt pakutavat ja seal oli ikka otseses mõttes kõikvõimalukku uut ja vana träni. Silma riivas ja tekitas vastakaid tundeid sillatrepil ja tänavaääres koos rinnalastega taskurätikupakke müüvad naised. Sisuliselt nad ju tegelikult kerjasid ja see oli õõvastav ja kurbust tekitav. Vaesust oli ümberringi palju. Nüüdseks, kui olime teisele poole tänavat jõudnud, oli täitsa pime. See juhtus kiiresti, ega hämarat aega seal pole.

Kui teisel pool teed olid peamiselt söögikohad, alko- ja toidupoed, siis siin ääres hoopis riiete, jalanõude ja kosmeetikatarvete poed. Põikasime nii mõnessegi sisse. Mina läksin õnge ühe jalanõude müüja juures, kus olid lahedad plikade tossud, vilkuvad ja puha. Ostsin ära, Jandrale. Täitsa põnev oli seal ringi kolada. Ühe kleidi ostsin ka endale. See oli väikese defektiga ja sain odavalt.

Osta oleks sealt palju olnud, aga siiski tuli jääda mõistuse piiresse ja endale aru anda, et kõike, mida silm näeb, pole mõtet osta.

Kui mina oma kleiti selga proovisin, läksid tibid juba hotelli, sest olime juba täitsa hotelli juurde jõudnud. Ja kell oli nii palju, et jalgapall hakkas pihta. Nimelt käis jalgpalli MM ja algas III-IV koha mäng.

21:30 jõudsime meie Piretiga kolmesesse tuppa ja siis oli just pall mängu löödud. Ütleme nii et oli selline keskpärane mäng. Võitis, ah ei mäletagi. Tibid, palun täpsustage! Aga tundus, et kõik olid kuidagi väsinud ka, nii et peale mängu kobisime oma tubadesse, lootes, et tuleb väheke rahulikum öö ja saab magada ka. Enne veel duššamas ja siis juba linade vahele.