8:00 kutsus kell uuele päevale. Piret oli juba kell 5 esimesel palvusel ka ära käinud :). Aknast õue vaadates oli ühtne hall pilvemass asendunud valgete rünkpilvedega ja päike kuldas üle majade katused. Vaade linnale oli hoopis kaunim ja rõõmsam. Vihmast polnud enam juttugi ja veepark hakkas juba silme ees terendama.
8:30 läksime hommikust sööma. Menüüd ma enam siinkohal ette lugema ei hakka, kuna igal hommikul oli söögiks üks ja see sama toit. Mari-Anniga arutledes otsustasime, et kasutame tänase päeva veepargis hullamiseks. Enne veel aga pidime minema esimset korda festivalipaika, sest pidi toimuma galakontserdi proov.
Pakkisime asjad kaasa, trenniriided, CD-d ja rannariided ja kogunesime alla fuajeesse.
9:30 olime valmis startima ja selleks ajaks pidi hotelli ees meid ootama festivali poolt meie käsutusse antud buss. Miku ütles bussi numbri, millise võime vallutada. Meil oli ühine buss norrakatega. Mõni päev hiljem viimased kadusid kuskile ja küsisn Mari-Anni käest, et mis neid enam pole, siis Mari-Ann oli avaldanud rahulolematust korraldajatele, et see ei lähe küll mitte nii, et norrakate järgi ootama peame, kui meil juba kõik vamis ja võiks kuskile mujale minna. Nii siis paigutati norrakad kuskile teise bussi.
Hotelliesine oli valgeid busse täis, aga seda, mida meil vaja, seda polnud. Ilm oli soe ja nii kui hotelli uksest kõnniteele astusime, siis kattis kogu nahka kerge higikord. Üritasime leida väheke varjulisema koha, et mitte otse päikese käes seista.
9:50 ta siis lõpuks tuli. Mari-Ann oli juba enne hoiatanud, et tõenäoliselt tuleb Türgis ette palju ootamist, sest suhtumist iseloomustab kõige paremini sõna „Manjana“. Õnneks sai esimene ootamine läbi ja sõit läks lahti. Huvitav oli aknast välja vaadata. Suured teede, millede kahe suunarea vahel haljasalal palmid ja lillepeenrad. Kõnniteed olid siginat-saginat täis. Möödusime mitmetest mošeedest, sõitsime läbi võimsa VALENSI AKVEDUKTI alt, mis pärineb 4. sajandist ja oli kasutusel 19. saj ja tõi magedat vett Belgradi metsast Bütsantsi pealinna. See oli võimas, justkui mitmekordne sein kerkis ta otse järku üles, ainult et iga korruse moodustasid võlvkaartega ilma klaasita aknaaugud.
Jõudsime KULDSARVE LAHENI, mis lahutab Istanbuli Euroopa-osa uus- ja vanalinna. Ületasime lahe mööda ATATÜRKI SILDA, et jõuda UUS-ISTANBULI, kus asus meie festivalipaik. Sillalt avanes vaimustav vaade Isatnbuli vanale osale, mis hakkas vaikselt lahe kaldalt üles poole kerkima. Tähtsaimad mošeed oma minarettidega uhkelt üle katuste kõrgumas. See oli kui pilt mõnest lapsepõlve muinasjutust, näiteks „Aladini imelamp“. Laheäär oli tihedalt täis pikitud erinevas suuruses ajuvaid alused: jõelaevad, lootsikud, jahid jne.
Tee keerutas lahe äärest üles poole, tee äärde jäi palju lagunenud hooneid. Jäi selline mulje, et kõik mis hakkab lagunema, lastakse omasoodu kokku kukkuda ja siis ehitatakse samasse kohta uus ehitis. Kõik on ligadi logadi. Kui oli vaja uus maja ehitada, siis ehitati just sinna, kus parasjagu natuke ruumi oli, kasvõi kahe maja vahele teiste majade külge kinni. Liiklus oli tihe ja saime kuulda, kui ilus signaal meie bussil oli, sest seda vajutas meie bussijuht ja kõik teised juhid väga meeleldi. Ja see polnud tavaline signaal nagu Eestis vaid tuunitud, lausa viisijupp. Itsistasime, et Türgis on selline ametimees nagu signaali tuunija.
Korraga peatus buss lillelettide ees. Olime kohal TAKSIMIS, Uus-Isatnbuli peaväljakul. Leppisime kokku, et üritame proovi nii kiirelt ära teha kui saame ja siis ootab buss samas kohas kus meid maha pani ja siis sõidame veeparki. Kogunesime kõnniteele. Mari-Ann, kes oli kohaga tuttav, võttis juhtrolli enda peale ja järgnesime talle kuulekalt. Meeletu liiklus ja rahvamass. Pidi väga tähelepanelik olema, et mitte omasid silmist lasta. Ülekäigurajad ja valgusfooris ei maksnud autojuhi jaoks mitte midagi. Auto, see oli kuningas liikluses.
Liikusime muudkui edasi. Väljaku äärde oli püstitatud suur katusega välilava. Seda võiks vast võrrelda Salme Kultuurikeskuse lavaga. Tantsupõrand kõik peal, külgedel suured kõllid ja ekraanid. Käis kibekiire askeldamine. Lava paremasse äärde jäi heli- ja valguspult, kust siis kogu asja juhtima hakati. Lava taga oli suur suur esinejate telk, mis oli ümbritsetud aiaga. Telki pääses lava kõrvalt tekitatud väikest vahekäiku pidi, mille ühte äärde jäi telk ja teise aiaga piiritletud kohvik. Telki sai läbi värava, millel turvamees kontrollis kaelakaarte. Neid meil veel polnud ja ka telk polnud veel esinejate vastuvõtuks valmis. Alles paigaldati vaipkatet. Ebameeldiv läppunud õhk oli seal sees, aga siiski läksime sinna sisse uusi korraldusi ootama.
Seistes lava ees näoga lava poole, siis lavast paremale jäi teine suur telk, mille esimesele korrusele paigaldatai Türgi rahvusmuuseumi väljapanekut. Teisel korrusel oli suur saal juhendajatele ja nn VIP-rõdu, kust juhendajada ja korraldajad, said kontserti vaadata.
Selja taha jäi suur Taksismi väljak. Mille keskel lehvis hiiglasuur Türgi lipp. Neid oli igas linnajaos, mis paistsid kaugele. Suur patriotism ja isamaaarmastus. Tundus, et see väljak oli üks suur liiklussõlm. Kahest äärest oli väljak ääristatud kõrgete massiivsete hoonetega. Seal oli Atatürki kultuurikeskus, bussiterminal ja hulgaliselt 4-5-tärni hotellid. Kolmandas ääres paistis madal müür ja selle ees MÄLESTUSMÄRK Türgi Vabariigi esimesele presidendile, mida kutsustakse ka sõltumatuse monumendiks. Sealt väljaku nurgast sai ka kaubandustänavatele. Lava taha jäi plataanide ja purskkaevuga park, kust oli hea päikesevarju otsida.
Saime kohe esimestena lavaproovi, mis meil Tibidega täitsa nässu läks. Olime juba laval ja muusika mängis, aga ainult natuke lagusest, siis hakkas niimoodi hüppama, et pidime oma tantsu katkestama. Täitsa jama värk. Üsna mitu korda proovisime, aga tolku polnud midagi. Läksime lava kõrvale, et teha ruumi Jõhvikatele, et nemad saaks oma proovi ära teha. Neil läks õnneks. Olin täitsa mures, et miks aparaat plaati korralikult välja ei loe. Olin teinud just uue plaadi. Mul oli küll mälupulgal muusika kaasas, aga see proovis meid ei aidanud. Mis siis ikka, tuli sellega leppida. Vähemasti saime lava ära katsuda ja lugemise järgi läbi teha. Nüüd siis veeparki. Buss oli ümber kolinud algsest kokkulepitud paigast hoopis lava taguse pargi kõrvaltänavasse.
10:50 hakkasime sõitma läbi linna veepargi poole. Teekond oli pikk ja selle jooksu nägime agulirajoone, magalaid ja rikaste villasid. Tundus, et vaesed on vaesemad kui meil ja rikkad rikkamad kui meil. Magalad ei erine eriti meie magalatest. Ainult et tuletõrje avariiväljapääsud olid kõik ehitatud väljaspoole majasid. See tähendas seda, et metallist keerdtrepid keerlesid mööda välisseina alla poole.
Varsti hakkas paistma sini-sinine Marmara meri. Tee kulges väikese kõrgendiku otsas, nii et vaade alla merele oli kaunis. Rannajoon lookles kaarjalt kaugemale ja paistis väga ilusti kätte. Mere äär oli villade pärusmaa. See Istanbuli linnajagu, kus veepark asus, oli hoopis teistsuguse ilmega kui juba nähtud. Kortermajad oli väikesed, tänavad kitsad ja puhtad, palju haljasalasid ja kõik tundus rahulik. Justkui oleks sattunud kuskile Kesk-Euroopa väikelinna. Bussil oli kitsastel tänavatel täitsa keeruline liigelda, aga bussijuhi meisterlikkus oli meid juba nii mõnigi kord üllatunud. See mees oma tööd tundis.
12:00 olime veepargi AQAPARK väravas. Kogu selle lõbu eest, sõit veeparki, seal lõbutsemine ja söömine läks maksma 25.- €. Läksime väravast läbi veepari territooriumile. Saime söögitalongid ja leppisime kokku, et kohtume samas kohas värava ees kell 17:00.
Vahetasime riided, kes tahtis sai võtta endale kapi, kuhu asjad ära panna. Kui meie Piretiga basseini äärde jõudsime, olid Tibid end juba päevitustoolidel sisse seadnud kõige suurema basseini juures. Valisime endalegi kohad välja, laotasime rätikud toolidele ja alustasime enese kreemitamisega, et ennetada päikesepõletust. Tibid läksid kohe veepargiga tutvuma. Kuna kõik toolide juurest ära minna ei saanud, sest keegi pidi asju ka valvama, siis esimestena jäime meie Piretiga valvesse ja ühtlasi päikest võtma. Kus aga kõrvetas.
Mari-Ann astus meie juurest läbi. Ta tutvustas mulle festivalinädala kava, mis hetkel laiali jaotati. Ta aga hoiatas kohe, et see võib iga päev muutuda, sellepärast tuleb iga hommik või õhtu programm uuesti üle vaadata, mis korraldused on antud ja mis muudatused sisse viidud.
Tibid tulid mõne aja pärast õhinal tagasi, et nii lahe on, tulge teie ka. Keegi Tibidest jäi asju valvama ja läksime meiegi lõbutsema. Tüdrukud tirisid meid kõigepealt igasuguste torude juurde. Neid oli seal 9 erinevat.
Lisaks veel üks, kuidas seda nüüd nimetadagi, ütleme nii et nagu suur järskude nõlvadega org. Sealt sai alla lasta kahekesi koos kahesel kummirõngal. Kõigepealt tuli ronida rõngas ülal kõrge torni otsa. Seal aitas veepargi töötaja rõnga paika panna, hoidis seda kinni, kuni meie sinna peale ronisime. Pepu jäi rõnga auku ja jalad pidid panema rätsepistesse. Mõlemal oli oma istumiskoht. Sel ajal kui rõngal istusid ja allalaskmist ootasid, siis polnud üldse näha, kuhu sa sõidad. Laskumine oli nii järsk. No ja sinna selle kõige jubedama atraktsiooni peale meid Piretiga esmalt tiritigi. Piret ütles, et tema on kogu aeg selliseid asju peljanud ja pole eluski ühelgi sarnasel asjandusel käinud. Tüdrukud käisid ikka nii peale, et võtsimegi end kokku ja marssisime trepist üles. Siis istusimegi juba rõngal ja tuiskasime järsust nõlvast alla. Huh kui lahe, südamealt läks õõnsaks. Jõudsid oru põhja ja tuiskasid teiselt poolt jälle üles ja jälle alla ja üles. Kiikusid kui laps hällis edasi tagasi. Uskumatu, aga me läksime sinna Piretiga veel ühe korra.
Kohe peale esimest sõitu.Edasi andsid plikad ülevaate millised torud on toredad ja millistes saab haiget. Viimased välis tasime kohe. Siis hakkasime järgimööda soovitatud torusid käima. Vedasin Pireti ka igale poole kaasa. Vallutasime kaks lahtist liumäge ja ühe vahva toru, kus sai ka kahekesi koos rõngaga alla keerutada. Täitsa lahe oli mauhti vette sukelduda. Aga siis vajasime puhkus. Kastsime end korraks suurde basseini, mis oli täidetud soolase mereveega. Sukeldusin äärepealt otse basseinipõhja, Kui veepeale tulin, siis Piret ütles, et oleks sa meeste nägusid näinud, silmad olid nii suureks läinud. Pärast saime aru küll, mis selle põhjuseks oli, kui veidike rahvast jälginud olime. Seal ei oska mehed ka mitte sukelduda, rääkimata naistest, kes ei oska ujudagi. Sellised kõhukad hakkasid lendama. Ka mehed tahtsid ennast näidata, icc-icc. Suure basseini keskel oli baar, kuhu sai üle kaarsilla või siis ujudes. Meie kasutasime ujumise varianti. Vesi oli nii mõnus ja soe, aga kole soolane, Kohapealt alla sukelduda polnud võimalik, vesi tõmbas kohe veepeale tagasi. Ujusime siis baari istuma. Baar asusi basseini keskele spetsiaalselt ehitatud saarekesel, aga osad lauad olid otse vees. Tõsi, laud ulatus vee peale, aga kui toolil istusid, siis olid rinnuni vees. Ligunemisest isu täis, läksime ja sedasime end taas mugavalt päevitustoolidele ja kreemitasime kehad uuesti ilusti sisse. Tibid tuulasid siin-seal ringi, vahel eksisid ka meie juurde ära.
Rahvast ümber enda oli huvitav jälgida. Ütleks nii, et naisterahvaid oli ikka vähem kui meesterahvaid. See tähendas seda, et igat su liigutust jälgiti ja õgiti pilguga. Läbi prillide oli nii hea meeste nägusid vaadata, kui mõni bikiinides neidis mööda jalutas. Sest kohalikud daamid kandsid väga huvitavaid supelkostüüme. Väga leivinud oli see, et kõigepealt oli seljas pikad liibuvad retuusid ja nende peal ujumistrikoo. Mõnel oli veel seelikujupp ka küljes. Ja siis veel need kileriidest supelkostüümid kapuutsiga ja puha. Ainult käelabad, jalalabad ja nägu jäid välja. Aga kui need märjaks läksid, siis kõik paistis läbi ja seal all oli kõige tavalisem aluspesu.
Elu suure basseini ümber kees, rahvast liikus, aga ülerahvastatuseks seda ei saanud nimetada. Ruumi oli küll. Terve bassein oli ümbritsetud päevitustoolidest, kuid vabasid oli küll ja küll. Õitsvad põõsad ja palmid, soe päike, sinine vesi ja rannamelu, mis sellest et veepargis. Tõeline puhkus lõunamaal.
Lõunasöögiks realiseerisime ära kupongid, mis väravast saime. Tõeline rämpstoit, aga maitses hästi. Hamburger, friikartulid ja coca-cola ja kõht saigi täis. Pärast seda haarasime oma kotid õlale ja läksime veidikeseks veepargi peale jalutama. Kohvikute alal oli mitu putkat, kust sai kiirtoitu. Samas olid ka lauad ja toolid palmide all. Sealt läbi minnes jõudsime vahubasseini juurde. Tibidel oli seal küll väga lõbus. Hullasid kui väikesed lapsed. Siis oli seal veel mingi bassein, kus sai rõngastega ulpida. Olimegi jõudnud veepargi aia äärde. Üle selle kiigates loksus vastu kallast Marmara meri.
Liikusime palmisallu, mille varjus oli toole, kus mõnus lösutada, Mugavad rippkiiged sobisid ideaalselt piltidel poseerimiseks. Ring veepargile peale tehtud, seadsime end Piretiga taas päevitustoolidele lesima. Muusika oli vahepeal mängima hakanud. Lausa elav esitus meie vahetus läheduses väikese puust majakese rõdul. See majake oli nagu seapassimise pukk, aga üks kohalik kutt laulis seal ja tundus, et kohalikud teadsid teda hästi, sest laule lauldi kaasa ja tants läks lahti. Algas peachparty. Jõhvitüdrukud olid ka tantsuhood ja mitmeid kordi õnnitleti läbi mikrofoni meie sünnipäevalast. Ühel Jõhvi tüdrukul oli sünnipäev. Meie Tibid käisid vee mitmeid kordi rennidest alla laskmas ja nii sama ringi hulkumas, kuni ka peorütmidega
haakusid. Tiiu istus aga vaikselt päevitustoolil ja vaatas küll sellise pilguga, et mina neid vist küll ei tunne ja itsitas vaikselt. Noh, ütleme, et publikut oli ja poolpaljaid mehi kah, kes eesti tüdrukutega tantsida tahtsid. Ega viimased siis oma puusi paigal ka ei hoidnud. Basseini ääres käis tõeline tants. Ja kui palju soove oli valgete tüdrukutega pildile jääda. Tähelepanu missugune. Isegi telekaamera oli kohal. Tõenäoliselt oleks pidanud nüüd üsna mitmeks ajaks suur tähelepanuvajadus rahuldatud olema. Käsime Piretiga vahepeal kahekesi kondamas ja muttide ratekaid tegemas, nagu me itsitasime. Ujusime soolases vees ja nautisime viimast tundi, mis veepargis jäänud oli. Vahubasseini lasti veel vahtu juurde, kui sinna jõudsime nii et kõigil suured vahutordid peas ja kui libe. See trall vahuga jäigi viimaseks atraktsiooniks, sest käes oli aeg lahkuda. Kui algul mõtlesime, et mis asja me siin nii kaua passime, siis lõpuks ei olekski tahtnud veel ära minna. Supermõnus päev oli. Tõeline puhkus palmi all.
17:00 kogunesime värava juurde ja sammusime bussi poole. Meeleolu oli kõigil ülev, kuigi kõik oleks heameelega veel veeparis möllanud.
Tagasiteel hotelli nägime bussi kõrval sõitmas ehitud autot. Arvasime, et pulmad, aga selle kummutas kohe Mari-Ann, kes ütles, et vaadake, kes autos on. Seal olid uhketes riietes ja turbanitega väikesed poisid. Need oli hoopis ümberlõikamispidustused, mis pidid olema moslemi poisi elus kõige tähtsam sündmus ja seda tähistatakse vääriliselt.
18:00 olime hotellis tagasi. Juba oli kuulda kerget sosinat, et keegi olevat päikese käes ära kõrbenud. See oli meie Triin. Mõnel teisel oli veel, aga see oli Triinu kõrval köömes. Otsisime aga kohe palsamid naha hellitamiseks välja. Olgu öeldud, et terve 200 ml aloegeel sai igaljuhul peaaegu tühjaks.
19:00 jõudis kätte söögiaeg. Naeratav onu võttis meid taas uksel vastu. Menüü valikus oli riis ja spagetid, guljašši moodi kaste, loomulikult salativalik ja huvitav natuke mage supp. Suppid on kuidagi veidike maitsetud. Kui oled imehäid Rumeenia ja Tšehhi suppe söönud, siis võrdlust Türgi omad välja ei kannata. Magustoiduks ikka arbuus.
19:30 suundusime agulisse kondama. Mõtlesime piiluda kõrvaltänavatesse, mis jäävad kohe peatänava külje alla. Algul uljalt sammu astudes hakkasid need millegipärast ainult kiiremaks minema. Nendel tänavatel liikusid ainult meesterahvad. Mitte ühtegi naist ja see tekitas väga ebamugava tunde. Mingid kambad liikusid, mõni võttis suuna otse meie poole. Millised pilgud. Selline tunne, et kohe tõmmatakse kangialusesse. Küll oleks tahtnud, et mõni meesterahvas oleks kambas olnud. Otsisime väljapääsu peatänavale, kuid jõudsime suurele ristitänavale, kus paistis kätte meri, kuhu me tegelikukult teel olime. Kavatsesime minna mereni, aga isu oli läinud ja kaugel tundus see ka olevat. Ja siis veel hakkas pimedaks minema. Sada häda, nii et otsustasime mööda suuri tänavaid hotelli tagasi minna. Mitte polnud tuju enam õhtuhämaruses agulitänavatel jalutada. Aga pilt, mis seal avanes oli sootuks teine, kui peatänavatel. Majad lagunenud, räämas ja tänavad räpased. Meeletus koguses rääbakaid kasse.
Peatänava äärest leidsime aha toreda maiusttuste poe, kust täis kottidega ja tühjemate rahakottidega välja astusime. Türgi maiust oli igat sorti, silme eest võttis kirjuks, ei teadnudki kohe mida valida. Selgeks sai aga see, et suurel turul olin saanud haledalt tünga kommide ostmisega. Kui sealt ostsin 2 kommikarpi 10.- raha eest, siis siin sai 5 karpi 12.- raha eest. Aga mis seal enam. Poes leidus veel teesid, maitseaineid ja mett. No igat asja sai natuke ostetud. Kõik olid väga rahul selle poe külastusega.
Tagasiteel põikasime sisse veel mõndadesse poodidesse. Meie jäime Piretiga toppama ühte riietepoodi, kust leidsin ilusa kleidi. Kui mina oma kleiti selga proovisin, läksid Tibid juba hotelli, sest olime juba täitsa hotelli juurde jõudnud. Ja kell oli nii palju, et jalgapall hakkas pihta. Nimelt käis jalgpalli MM ja algas finaalmäng.
Pärast kleidiostu uudistasime ringi ka toidupoes, mis kohe hotelli vastas asus. Kiikasime hindu: keeduvorst 120.- eeku kilo, juust sama kallis, liha topelt nii kallis. Meie elul Eestis pole vigagi ja arvestades veel sellega, kui väikesed on siin palgad.
Õues oli nii mõnus ja soe jalutada. Kuigi palav oli ikka ja pimedus oli täielikult saabunud.
21:30 sättisime kõik end kolmesesse tuppa jalkat vaatama. Finaalis olid vastamisi Hispaania ja Holland. No ei olnud jälle eriti huvitav ja hea mäng, aga tulemus 1:0 Hispaania kasuks.
Tibid olid päevasest päikesest päris roosad, Piret ka ja minul oli roosa kõht.
Peale keskööd pugesime linade alla.
No comments:
Post a Comment