KOKKUVÕTE

Mis siis selle kohta kokkuvõtteks öelda! Jälle ühe toreda kogemuse rikkam. Mulle meeldis! Loodan, et ka kõigile teistele asjaosalistele. Istanbul on linn, kuhu läheks veel tagasi!

Tahan öelda suur aitäh:

Mari-Annile, kes meid Istanbuli organiseeris ja viis! Loodan, et see ei jää meie viimaseks ühisprojektiks!

Tibidele, et ma ei pidanud teie pärast häbi tundma :). Selle eest, et te minu usaldust ei kuritarvitanud ja meie kokkuleppeid aktsepteerite. Mul on suur rõõm teiega koos selliseid asju ette võtta!

Piretile, kes minule saatjadaamiks oli, kui tüdrukud omaette olid :). Meil oli lõbud! Me peame seda kordama!

X PÄEV – 18. JUULI 2010 – PÜHAPÄEV

Oligi kätte jõudnud reisi viimane päev. Äratus oli tavapärasest pool tundi varem ehk siis...

7:30 helises kell. Voodist tõustes heitsin kardinad aknal eest. Päike tervitas taas rõõmsalt katuste kohal. Oli imeilus suvepäev, meie viimane päev Istanbulis. Riietusime kärmelt ja läksime sööma. Mõnuleda söögi juures kaua aega polnud, sest tuli kokku pakkida oma viimased asjad ja teele asuda. Nüüd juba kodu poole.

Vaatasime hoolikalt Piretiga oma toas kõik nurgatagused üle. Nii mõnigi mitteoluline asjake jäi riiuliäärele koristajatele. Lihtsalt polnud enam kohvrites ruumi. Vaatasin üle ka Tibide toad, et midagi kahesilmavahele poleks jäänud ja siis juba lifti järjekorda, et oma suurte kompsudega alla fuajeesse koguneda.

9:20 olimegi all, kus hotelli ukse ees buss meid juba ootas. Pagas alla, ise üles, viimane pilk hotellile ja algas sõit lennujaama poole. Seljataha jäi Vana-Istanbul. Müüri taga laiutasid ees suured magala- ja tööstusrajoonid. Möödusime 24 galonkaga bensiinijaamast, mis oli silma jäänud juba siis, kui esimesel õhtul lennujaamast hotelli sõitsime.

10:15 olimegi lennujaamas. Ronisime bussist välja. Hakkas trügimine pagasiluugi juures. Igaüks soovis oma kohvrit kiiremini kätte saada. Üllatusena oli Emre meid saatma tulnud. Meie olime oma kingi õnneks kaasa võtnud ja nüüd saime selle talle ilusti isiklikult üle anda.

Olin viimane, kes lennujaama sisse läks, et ikka kindel olla, et kõik ilusti olemas oleks. Algatuseks läbisime tavalise turvakontrolli, mille pidi läbima igaüks, kes lennujaamahoonesse siseneb. Mõni sai natuke rohkem läbi kontrollitud, aga üldiselt sujus kõik tõrgeteta. Nüüd kappasime kiirel sammul Mari-Anni järgi hiigelsuures terminalis. Üks saal järgnes teisele. Proovisime teda mitte silmist lasta. Ees ootas pagasi kontroll ja äraandmine. Mari-Ann oli ärritunud, kuna gruppide chek-inis oli vaid üks inimene ja järjekord ilmatu pikk. Et kiiremini saada, korjasime passid kokku. Lugesime, mis me lugesime, aga üks pass oli puudu. Üritasime siis tuvastada, kelle oma see on. Aga lõpuks tuli see kuskilt välja, nii et kõik klappis ja paanika oli asjatu. Siis rivistasime üles oma kohvrid ühte pikka kolonni ja kõik said külge Mari-Anni nimega sildid nagu need oleks kõik tema omad. Nii pidavat asi sujuvamalt minema. Hakkas kaalumine ja äraandmine. Õnneks olime õigesti kaalunud ja kõik kohvrid sobisid etteantud kaalu.

Nii, nüüd sammusime kärmelt läbi järgmiste saalide ja jõudsime järjekorda, kust saatjad enam edasi ei pääsenud. Seisime pikas rivis nööride vahel. Ükshaaval läbisime passikontrolli. Seekord said kõik ilma viperusteta läbi. Tempel löödi ka sisse. Jäänud oli viimane kontrollpunkt – käsipagasi ja enda oma. Sinna oli pikk pikk tee mööda pikka pikka koridori. Saime sõita lauskmaa eskalaatoriga, jälgides tähelepanelikult väravate numbreid, kuhu me minema pidime. Jällegi läks meil kontrollis kõik libedalt. Vollil seekord mitte. Pidi teine kogu oma koti lahti pakkima, sest otsiti terariista. Pärast ta ütles, et nood kontrollid leidsid üles tema ammu kadunud küünekäärid, mis olid pugenud peitu koti voodrivahele.

Ootesaalis istusime ja ootasime. Jututuju eriti polnud. Vaikselt hakkasid eestlased kogunema. Meie olime esimesed. Ei viitsinud seal lennujaamas eriti ringi tuiata. Ootasime mil me lennuk ette sõidab. Lõpuks tuligi.

12:10 algas pealepanemine. Seekordne lennuk oli väiksem kui tulles. Meie istekohad olid jälle laiali mööda lennukit. Tegime väikeseid ümberkorraldusi. Marie andis oma pardakaardi mulle, mille koht oli äriklassis Pireti kõrval. Šeffid! Katrel oli ka au sõita äriklassis. Ega seal muud vahet polnudki, kui istmed olid laiemad, aga see eest oli külm.

12:40 tõusime õhku, plaanitust natuke hiljem. Vaatasin aknast välja ja Istanbul jäi aina väiksemaks. Majad muutusid tikutoosideks ja autod nööpnõelapeadeks. Aina kõrgemale ja kõrgemale. Bosporuse väin lookles Musta mere poole. Ootasin, millal näeb selle suubumist, aga paraku kattis just siis taevast paks lumivalge pilvekiht ja meie olime selle peal. Varsti hakkas läbi valge massi sillerdama sinine vesi ja siis polnud enam taevas ühtegi pilveräbalat.

Jõudsin end mugavalt sisse sättida, kui hakati serveerima lõunasööki. Seekord valisin lõhe kartulipudru ja juurviljadega. Küll maitses hästi. Magustoit oli eriti maitsev, mingi pudingi taoline pruunikas ja hea.

15:20 maandusime juba Riias. Lend läks sujuvalt ilma suuremate õhuaukudeta ja samamoodi tõrgeteta läks ka riiki sisenemine. Pakid saime lindilt kätte ja nüüd juba väljapääsu poole. Õues ootas aga küll suur üllatus. Seisime klaasuste taga, osad õues katuse all, aga bussi minna ei saanud. Saabunud oli ootamatult suur äikesetorm. Olime tulnud suvest sügisesse. Vihmast oli moodustunud sein ja sellise valingu alla ei tahtnud keegi minna. Ootasime siis väheke selgemat kohta, aga seda ei paistnud tulevat. Hetkega olid tänavad kaetud veekorraga. Lõpuks kui sadu natukenegi vähemaks jäi, siis hakkasime järgemööda bussi poole liduma, mis nüüd läbi vihmakardinate nähtavale oli tulnud. Jäime Piretiga viimasteks, sest kui kõik korraga oleks läinud, siis oleks tekkinud pakkide ärapanemise juurde tropp ja oleksime kohe väga märjaks saanud. Siiski ei pääsenud me ka praegu korralikust peapesust. Jalad olid pahkluuni vees ja kui bussi jõudsime, siis oli ka pea puhtaks pestud. Meeletu sadu!

Mari-Ann meiega koos kodumaale ei sõitnud. Teda ootas ees juba uus seiklus. Ta vahetas Riias vaid oma kohvrit ja sõitis järgmisesse sihtkohta sukelduma. Jätsime temaga lennujaamas „Head aega“.

16:00 saime sõitma hakata. See pilt, mis Riia tänavatelt vastu vaatas, oli masendav. Tänavad olid veest üleujutatud. Parkides suured puud maha langenud. Ühes kohas teostati keset tänavat päästetöid, kuna puu oli langenud otse trolliliinidele. Vihma kallas endiselt ega paistnudki järgi jäävat. Päris hea tunne oli bussis istuda. Siiski polnud ka see kõige kuivem koht. Kuna muudkui sadas ja sadas, siis hakkas bussi sisse sadama. Paarist kohast tilkus kohe ohtralt tuppa, nii et Martin pidi kohta vahetama.

Sõitsime ajaga võidu. Tahtsime kindlasti õhtuse praamiga koju saada. Kell aga tiksus armutult ja teeolud polnud just kiiresti sõitmiseks väga soodsad. Iga lisaminut, mis lennuki hilinemisega Istanbulis kaasnes ja Riias suur vihm, mis ei lasknud kohe bussi tormata, vähendasid meie võimalusi koju jõudmiseks.

Peatust me teha ei lubanud :). Kõigil oli kohustus oma pissihädaga Ääsmeni kannatada.

18:20 olime Eestis

19:06 Pärnus

20:15 Ääsmel, kus Jass meile ristile vastu oli tulnud ja sõitis ees Krissu juurde. Kell tundus olevat parasjagu nii palju, et suur kiire oli möödas. Võtsime oma pagasi, lehvitasime reisikaaslastele, paar kallit ja buss sõitiski minema. Nüüd oli aega oma last tugeva kallistusega tervitada ja mehele väike musimops anda.

Sõit sadamasse läks ilusti. Kõigil oli tuju ka hea, sest teadmine, et koju saame, muutis meele rõõmsaks. Õues sadas jätkuvalt vihma. Sadamasse jõudes pidime isegi natuke ootama enne kui praamile lasti.

22:30 praamiga siis kodusaarele. Sõime ühe korraliku lasteprae, Tibid üllatasid mind suure kommikarbiga ja praamisõit saigi läbi, millega koos ka meie reis. Jäänud oli vaid veel sõit sadamast koju. Maarjale tuli isa sadamasse vastu ja üks pahur töötaja kai peal tegi hoiatuse, et jäägu see viimaseks korraks, kui kaile autoga tulete. Tegelikult vist nüüd enam ei tohi kaile sõita, aga Maarja isa oli palunud, et lubataks. Noh ja lubati, aga nüüd oldi väga vihane ja ähvardav.

Jaotasime tüdrukud kodudesse laiali ja sõitsime isegi koju. Reis saigi läbi!

IX PÄEV – 17. JUULI 2010 – LAUPÄEV

Meie reis hakkab lähenema lõpule! Viimane päev veel Istanbulis ja siis juba kojusõit. Alustasime päeva ikka kell 8. Väga hästi välja puhata ei saanud, kuna hotellis oli väga kärarikas öö.

Peale hommikusööki kuulus päevaplaani kohvrite pakkimine, sest päev tõotas tulla toimekas ja hommikul oli ärasõit juba varakult. Küll käis asjade sobitamine ühte ja teise kotti/kohvrisse. Piretil oli margapuu kaasas, et kohver üle kaaluda, et ülekaalu ei tuleks. Asju oli kuidagi palju rohkem kui tulles :). Jagasime siis plikadega omavahel, et kõigil ilusti õigesse kaalu ära mahuks. Lõpuks olid minu asjad küll vist kolmes või neljas erinevas kohvris. Saime siiski ilusti kõik klappima, nii et lootust oli pääseda ilma lisakilode eest maksmata.

10:30 kogunesime alla fuajeesse. Emrel oli sünnipäev, ta sai 23. aastaseks ja tegime siis koos jõhvikatega väikese tseremoonia laulu ja kingituste andmisega. Meie sidusime paelaga ilusaks pakikeseks hariliku ja pastaka. Tagasihoidlik kingitus oligi olemas. Tseremoonia läbi, sõitsime Taksimi, kus hakkas gala proov. Kuna värk oli väga segane ja Mari-Anni ka meie juures polnud, siis haarasin Emrel sabast kinni ja ütlesin, et näe, siin on 2-minutine ja siin 3-minutine tants, kui pika aja me saame. Ta käskis selle peale veidike oodata ja kui tagasi tuli, siis ütles, et 3. Jipiii, lahe, saime mis tahtsime. Kuidas see tal õnnestus, see jäi saladuseks.

Proov hakkas pihta ja seda viis läbi manager isiklikult ja türgi keeles. Mitte keegi ei tõlkinud ega midagi. Olime siis kogu aeg stardivalmis helipuldi juures, et kui kutsustakse, siis kohe peale. Olime taas päris ees kohe. Ilma muusikata tehti läbi kõigepealt kahe numbri üleminekud, seega meie algus ja lõpp. Kui need tehtud, siis pandi eelmise muusika lõpp, eelmine grupp tegi oma tantsu lõpetust ja siis kohe meie üleminek ja tants otsa. Pärast lõpu-üleminek koos järgmistega. Tuli hakkama saada viipekeele abil, aga hakkama saime. Vahepeal õnnestus olla tunnistajaks intsidendile, kus venelaste juhendaja tuli manageriga kauplema, et neile on antud ainult 1,5 minutit aega. Nemad nii vähe ei taha, vaid tahavad 3. minutit. Emre oli tõlgiks, seepärast sain aru. Aga manager ei lasknud endaga üldse vaielda, vaid pani venelased fakti ette, kas 1,5 või mitte midagi. Kuidas meie oma kolm saime!? Aitäh Emre!

Kui kõik trupid olid oma proovi ja üleminekud ära teinud, siis algas nn lõputammumise proov. Jälle ei saanud midagi aru. Kõik rivistati käsikaudu lava vasaku külje juurde troppi, kust siis hakati lavale minema. Kui tibid juhmi näoga ringi vaatasid, siis haarasid järsku ühed türgi poisid nad käe otsa ja tirisid kaasa. Sellest oli aru saada, et pidi sedasi järgi tantsima nagu angoola oma tam-tammide saatel tammus. Tantsiti üle lava ja sealt alla, telgist läbi ja lava ette platsile, nii et tantsijad pidid publiku nagu piiramisrõngasse võtma ja seal siis muusika järgi tantsima hakkama. Segane, väga segane värk, aga tehtud sai. Eks siis õhtul näis, mis välja tuleb.

Vahepeal oli Mari-Ann aga meile välja kaubelnud peakorraldaja käest bussi, et saaksime minna ujuma Aasiasse. Tegelikult oli ta seda teinud juba eile ja tahtnud seda üllatuseks teha, aga asja arutades, jõudsime otsusele, et noortele tuleb öelda, muidu nad ei tea ju ujumisasju kaasa võtta. Nii et üllatus tuli juba eelmisel õhtul avalikuks.

13:00 algas sõit Aasiasse. Lahe! Istusime bussi ja hakkasime läbima vastukaaluks juba tuttavale marsruudile täitsa uusi tänavaid. Nägime seljatagant Dolmabahce paleed ja juba hakkas paistma ka Bosporuse sild, mille pidime ületama. Autosid vooris sillale palju. Sättisin end istuma bussijuhi kõrvale giidi koha peale, et paremaid pilte ja videod saada. Paremale ja vasemale vaadates paistsid mäeküngastel kaskaadidena langevad katused. Bussiaknast möödusid palmipuud. Massiivsed sillapostid aina lähenesid ja kerkisid bussi ette justkui hiiglaslik värav, millest läbi sõites olimegi Bosporuse väina kohal. Sinisel veel liuglesid väikesed ja suured veesõidukid. Minaretid kaldapealsetel pidasid valvet üle vee. Imeilus! Ja ees rohetas Aasia. Arvasin sealkohtavat suurlinna ja Hong Kongi linnakära, aga see, mis seal ees ootas, oli hoopis väike, roheline ja rahulik aedlinn. Ristivastu minu ettekujutusele. Liiklus oli inimlik ja kusagil polnud näha suuri rahvamasse, mis tänavatel oleks lakkamatult tungelnud. Tänavaid ääristasid rohelusse uppuvad iluaia keskel kahekordsed eramud ja peened butiigid. Mari-Ann ütles, et Aasia poolel elavad keskmiselt suurema sissetulekuga türklased ja eurooplased. Turistil siia asja pole, kuna kõik vaatamisväärsused asuvad Euroopas.

Hakkas paistma päiksesäras sini-sinine Marmara meri. Ega me küll täpselt veel ei teadnud, kuhu randa läheme, aga esimest ranna moodi kohta nähes, jäi buss seisma ja Emre läks jooksujalu asja uurima, kas seal ujuda ka saab. Bussi juures palmi all pidasid kohalikud burkades daamid pikniku. Kuidas neil küll soe pole?

Emre tuli tagasi uudisega, et võime suvitama minna.

14:00 võtsime omad rannariided kaasa ja sammusime liivaranna poole, mis oli ilmselgelt ülerahvastatud ja räpane. Huh, me vist oleme harjunud Hiiumaa puhta rannaliivaga, aga ilmselge on see, et kodusaarel sellisesse randa küll ei läheks. Liiv oli muidu sama värvi, aga kõik see sodi, mis seal maas oli, see oli rõve. Panime end ühe platsikese peal maha. Liiv oli mega kuum, nii et targem oli plätud jalas hoida. Riietevahetus kabiinis polnud ka suurem asi, sest seal levis kusehais. Sada viga ja häda :), aga soe vesi ootas. Suure hooga vette joosta ei saanud, kuna terve põhi oli täis kive, mille külge kinnitunud teravaäärelised teokarbid. Katrel õnnestus oma jalg mitmest kohast katki saada. Puhastasime haavu joogiveega, aga plaastrit kaasas polnud. Tuli oodata koduni.

Ujumisala oli väike ja piiratud poidega. Sügavamale kui vööni minna ei tohtinud. Ühe korra üritasime ka, aga siis tuldi juba karjuma. Vesi oli väga soe, aga sealne rand ujumiseks mitte mõeldud. Astuda oli võimatu, kuna põhi oli nii konarlik ja terav. Enne pole nii halva põhjaga kohas ujumas käinudki.

Tegime Piretiga mööda rannaäärt väikese jalutuskäigu. Seal vedeles kõiksugu sodi, alates ehitusmaterjalidest kuni linnukorjusteni välja. Meie otsisime aga teokarpe, mida ka leidsime. Mõned olid väga ilusad ja suured. Pistsin kotti ka ühe valge pimskivi moodi tükikese. Neid vedeles seal veelgi. Hiljem tuli välja, et see oligi looduslik pimskivi.

Kuna rannas korralikku ujumist harrastada ei saanud ja osad noored olid läinud koos Emrega muulile peakaid hüppama, siis läksime ka Piretiga sinna poole. Jalutades inimeste vahelt läbi, püüdis pilku üks suvitama tulnud perekond. Lapsed mängisid rõõmsalt ujumisriietes musta liivaga. Pereisa oli samuti ujumispükstes ja nuumas silma. Pereema aga istus täies riietuses päikesevarju all, isegi kinnised mustad kingad olid jalas. Arusaamatu!

Muuli otsa jõudes, oli sinna kogunenud päris suur eestlaste seltskond. Anneli ja Tairi olid ka seal. Vot see oli midagi mõnusat. Mauhti pea-ees sooja merevette ja uju niipalju kui tahad. See oli juba midagi! Taevalik tunne! Mitte ei oleks tahtnud veel lahkuda, aga meie aeg hakkas läbi saama. Tuli sõita tagasi hotelli.

15:30 alustasime tagasiteed Euroopasse. See möödus viperusteta. Emre pidas bussis pika kõne, kus võttis kokku nädala meie saatjana.

Väljusime Mari-Anniga bussist ostukeskuse Historia juures, mis asus meie hotelli paralleeltänavas. Tegime väikese osturetke, soetades endile natuke tervislikke õlisid.

17:00 olime hotellis tagasi. Enne õhtusööki oli väike puhkeaeg, mis kulus veel pakkimisele ja asjade mahutamisele. Kurbus puges hinge, sest reis hakkas läbi saama.

18:30 läksime õhtust sööma. Viimasel õhtusöögil rõõmustati meid loomaliha hautisega. Maiustasin ohtralt arbuusiga, sest kõigest üks hommikusöök veel ja siis ei saa enam tükk aega nii maitsvat arbuusi.

Valmistusime hoolikalt galakontserdiks. Tibid panid selga kostüümid ja meiegi riietasime end Piretiga viimaseks etteasteks elegantselt, kuigi ise lavale astuma ei pidanud. Taksimis seadsime end Pireti, Mari-Anni, Mardi ja Uunoga rõdule sisse. Käisin vahepeal vaatamas, kas Tibidel kõik korras. Tegid teised sooja ja lasid ennast pildistada. Kontsert läks hästi! Ilus oli lausa vaadata. Tegin seda lava eest pildistades. Pärast seda läksime tagasi rõdule, kust ülejäänud kontserdi lõpuni

vaatasime.

Finaal algas ja kõik esinejad valgusid ühe suure ussina rahvamassi lava ees. Seal siis väheke tantsiti ja möllati. Tibidel oli natuke tegu, et sealt tulema saada, sest kõik tahtsid muudkui pilti teha.

Ja läbi see oligi. Viimane etteaste sellel festivalil. Viimane üritus! Jäänud oli veel vaid tagasisõit hotelli, üks öö ja siis kojusõit.

Leidsime oma bussi seekord hoopis Taksimi väljaku keskelt teiste busside vahelt, mitte tänava äärest, kust tavaliselt. Olime natuke mures, sest olime plaaninud anda kogu grupi poolt Emrele tänukingi homme hommikul hotellis, aga tuli välja, et ta on suunatud uutele ülesannetele ja ta ei tulegi enam meiega koos hotelli, vaid suundub kohe teise kohta. Jätsime siis hüvasti seal samas Taksimis. Ta tuli korra ka bussi ja ütles kõigile Head aega. Mõni neiukene oli lausa pisarates. Tundus, et mõnest südamest jääb küll tükike maha. Ei, ei, mitte meie tüdrukute südametest!

Kesköösel olime hotellis tagasi. Enne veel kui kõik oma tubadesse laiali läksid, tegime fuajees ühe korraliku fotosessiooni. Kogu grupp ühel pildil, siis grupid eraldi jne. Mari-Ann andis viimased juhtnöörid ja tutvustas homset ajakava.

Käisime Piretiga veel Uunol ja Mardil külas. Mari-Ann oli ka. Lobisesime väheke ja läksime magama. Enne veel viskasin aknast pilgu öisele Istanbulile, et see kauaks endale meelde jätta. Natuke kurb tunne oli. Nagu ikka, kui mõni reis lõppema hakkab.

VIII PÄEV – 16. JUULI 2010 – REEDE

Äratus oli traditsiooniliselt kell 8:00. Pool tundi korralikuks virgumiseks ja sööma. Eks need hommikud olid kõik suht sarnased.

10:00 kogunesime juba alla, et bussiga Taksimi sõita. Proovi ega esinemist meil täna ette nähtud polnud. Saime kätte oma festivali T-särgid, millele sai kohapeal ühes käsitöötelgis pildi peale värvida. Seal oli kujutaud Istanbuli siluetti. Värvid, millega soovisid pilti saada, said ise valida. Üks meesterahvas aitas kõik õigesti teha. Ma täpselt ei mäleta, mis moodi see käis, sest nägin seda vaid korra, aga igaljuhul lõpuks tuli fööniga kuivatada. Jõhvikatel olid need juba tehtud, aga meil veel mitte. Tüdrukud võtsid ka minu oma enda peale, kuna mina pidin minema hoopis vastuvõtule festivali korraldajate juurde, mis toimus VIP-telgis.

11:00 pidi vastuvõtt algama. Seadsime end Mari-Anni ja Volliga rõdule istuma, aga sealt kamandati meid üsna ruttu sisse. Kõik valged tugitoolid tassiti ka sisse. Rahvast kogunes palju. Pakuti teed ja näksi. Kokku olid siis kogunenud kõikide delegatsioonide ja kollektiivide juhid.

Peakorraldaja pidas väikese kõne ja siis hakkas kollektiivide juhte ükshaaval enda juurde kutsuma. See oli siis see koht, kus tuli üle anda kingitus korraldajatele ja teine oli vist kultuuriministeeriumile, mille esindajat polnud kohal. Kolmas kink oli veel, aga kellele see läks, seda ei mäleta. Mõni aktiivsem demonstreeris oma kingitust suurelt, mõni pidas kõne. Meie ütlesime tagasihoidlikult aitäh kutse eest, andsime oma kingid üle ja võtsime nende kingituse vastu. Meie panime siis pakki Kärdla tassi, Kärdla raamatu ja trupi pildi. Vastu saime vilditud festivalisümboolikaga seinamärgi, kus meie nimi ilusti peal. Ja siis veel natuke vimpleid koos kaitsva silmaga, mida saab seinale riputada.

Kui vastuvõtt läbi, siis läksin ka särkide tegemist uurima. Piret parasjagu tegi enda oma. Marie kuivatas enda ja minu oma. Triin oli minu oma teinud. Katre seisis järjekorras, et oma nimi peale lasta kuldvärviga kirjutada. Ta oli ka ainuke, kes jõudis seda teha. See võttis ilmatu kaua aega, kuni see tädi neid tähti seal maalis. Saime kätte ka lunch-boxid, mis kaasa võtsime.

13:00 algas festivali poolt pakutud ekskursiooniprogramm. Buss sõidutas meid MINI TÜRKI. See on selline teemapark, kus Türgi peamised arhitektuurimälestised ja tähtsamad ehitised on vähendatud kujul (1:25 000, oli vist nii). Kui me Belgias käisime, siis külastasime Brüsselis asuvat Mini Euroopat. See oli küll lahe. Täitsa huvitav oli minna nüüd seda vaatama. Selleks, et kuulata iga ehitise juurde käivat juttu, saime triipkoodiga pileti, mis tuli spetsiaalse posti küljes oleva triipkoodilugeja eest läbi tõmmata. Siis hakkas tädi rääkima. Mõnes kohas panime ta rääkima ka, aga ega suurt kuulata viitsinud.

Ei osanud kohe kuskilt alustada, aga siis võtsime ühe rajaotsa ja läks lahti. Näha oli palju ilusaid kohti, mida tahaks ise kunagi päriselt näha. Eriti jäi mulle meelde kaljulinn ja suur amfiteater. Maketid olid küll püüdliku täpsusega tehtud, aga peale Mini Euroopas nähtut, kahvatas see kõik. Polnud seda filigraanset täpsust ja loomulikkust. Palju oli plastikut ja silmnähtavalt tehislikku.

Tore oli muidugi näha neid kohti, kus me juba ise viibinud olime: Atatürki lennuväli, Sinine Mošee, Hagia Sophia, Veetsisternid, Topkapi palee, Taksimi väljaku mälestusmärk ja loomulikult Bosporuse sild, kust lausa üle jalutasime. Vahepeal tegime väikese puhkepausi kohvikus päikesevarju all. Ostsime külma vett ja jõime kohe pudelid tühjaks. Nüüd olime valmis viimase osa pargist läbima, et siis ettenähtud kellaajaks bussi juurde minna. Olime pea-aegu et esimesed, kes sinna jõudsid. Kõik täiskasvanud olid õigeks ajaks kohal, aga noored hilinesid väheke. Istusime seni bussi taga päikesevarjus, kuni nad kohale jõudsid.

15:00 algas sõit järgmise muuseumi poole. See oli uhiuus ISTANBULI MUUSEUM PANORAMIK. See olla just aasta algul avatud ja asus ajaloolise Konstantinoopoli linnamüüri varemete vahetus läheduses. Bussist väljudes lõi lämbe õhk kui müürina vastu pead. Pidime väheke ukse taga ootama, enne kui sisse lasti. Järjekord oli päris pikk. Moderne muuseum, mis rääkis sellest kuidas Konstantinoopolist sai Istanbul. Üks korrus allapoole minnes seisime kohe pikka järjekorda. Õnneks liikus see päris arvestava kiirusega ja saime loa sisenedaPanoramikusse. Ootasin, et siseneme kinosaali, kus hakatakse filmi näitama, aga ei. Ronisime mööda kitsast keerdtreppi üles ja sattusime justkui lahingumöllu keskele. Peakohal oli sinine valgete rünkpilvedega taevas. Ümberringi oli maalitud varemetes ja leekides linnamüür, puud, põõsad, nagu päris lahinguväljal. Sõdurid võitlemas, hobused kappamas. Kõrvu kostus hobuse hirnumist, meeste hõikeid, pommiplahvatusi jne. Väga huvitav oli, ainult et rahvast oli nii palju, et oli vaja korralikult tungelda, et kõike näha. Murul, päris murul, mis oli jäätud pinnaseks, olid välja pandud igasugu ehtsat, mitte joonistatud nodi: kahurid, tünnid, kärus, püssid jne. Täitsa lahe elamus. Pole varem sellises kohas käinud. Piret ütles, et tema on Moskvas käinud taolises kohas, aga seal oli kujutatud mingit teist lahingut.

Seni, kuni kõik muuseumist välja tulid, veetsime aega vihmutitega mängides. Noored leidsid endale hea tegevuse, kuidas end jahutada. Muidu pargis oli ka väga musta vee ja purskkaevuga veesilm, mis mõeldus ilmselt pargi kujundusobjektiks, aga kohalikud kasutasid seda ujumiseks. Meie seda teed ei läinud. Kergem ja puhtam variant oli vihmutite käes jalutada.

16:15 istusime taas kord bussi ja sõit algas hotelli poole. Mari-Ann üllatas meid sellega, et meil oli vaja hakata Regit lühendama. Nimelt olla meile antud galakontserdil kõigest kaks minutit aega tantsimiseks. Galale oli välja valitud vaid mõned väliskülalised ja Mari-Annil oli õnnestunud ka meid nende sekka saada. Jõudes hotelli, kogunesimegi siis kohe trennisaali mõtteid mõlgutama, kuidas Regitantsu 3 minutilt 2 minutiseks teha. Niigi olime juba originaali 40 sekundit lühendanud. Mitu pead on ikka mitu pead ja nii sai see probleem üsna kiirelt lahendatud. Laenasime taas kord jõhvikate käest arvutit. Liisa lõikas kohe muusika parajaks ka, panime mälukale ja siis jäi veel mõte teaks teha. Võtsime siis vahepealt liikumises ka jupi ära ja lõpetasime kiirelt lõpuliikumisega. Töö kiire ja korralik.

18:30 õhtusöögi aeg. Maitsev kana ja baklažaanikaste rõõmustasid maitsemeeli. Oli küll hea. Vinnasime laualt kaasa ühe pooliku veepudeli, mis muidu oleks kurvalt lauale seisma jäänud ja siis jäi veel aega lösutamiseks, sest esinemiseks täna valmistuma ei pidanud.

20:30 kogunesime alla, et sõita Taksimi kontserti vaatama. Nimelt oli kavas A-grupi 7 minutiline kontsert. Oh seda üllatust, kui all fuajees märkasin, et meie Tiiu ja Liisa on puudu. Ruttu üles asja uurima. Nemad olid keset päeva magama jäänud. Nüüd tuli teha väga kiired liigutused. Kui buss ette sõitis, siis meie üllatuseks oli rooli taga hoopis võõras mees. Meie bussijuht oli komandeeritud teistele sõitudele. Jõudes Taksimi, oli meil aga hoopis teine plaan kui kontserdi vaatamine. Läksime peatänavale lonkima. Mõni kingitus oli veel puudu ja tahtsime näha seda suurt hulka rahvast, nii et liikuda on raske, millest Mari-Ann oli rääkinud. Ta ise tuli ka meiega koos, kuna soovis endale soetada selliseid toredaid pükse nagu meie endale kõik ostnud olime. Mul oli nagu meeles, et ühes poes olime neid näinud. Etterutates olgu öeldud, et kahjuks polnud need seal sellised püksid nagu vaja. Teise lõikega. Ostsime endale sealt aga mitu pašmiir salli.

Melu oli tänaval tõesti suur. Jõulukaunistused olid igal pool üleval, kõik säras ja helendas. Tänava kohal oli justkui tuledest katus. Rahvast oli mega palju. Tülikas oli liikuda. Hoidsime lähestikku, et mitte üksteist ära kaotada. Siiski põikasime ühte ja teise kohta sisse. Tibid sõid jäätist, aga meil jäid Piretiga kastanid maitsmata. Taksimi väljakul ausamba juures, müüs üks mees valjuhäälselt oma kärust ehteid olematu hinnaga. Jäime ka sinna pikemaks toppama, et viimasedki rahad ära kulutada. Ja sellist nodi oli seal palju, mida endale tahta.

Tagasi festivalipaigas, nägime ka veidike kontserti. Läksime Piretiga üles rõdule. Noored olid vist põhiliselt jälle telgis ja ajasid jõhvikatega juttu.

00:00 olime hotellis tagasi. Volli kamandas kõik fuajee taha nurka, kus ringi võtsime. Tekkis sõprusring, millega jõhvikad avaldasid tänu Mari-Annile reisi korraldamise eest. Väikese meenekotikese saime meiegi. Laulsime ja Volli pidas kõnet. Selline südamlik veerandtund.

Koperdasime veel veidike ringi ja tradistisooniks saanud kell 2 läksime Piretiga magama.

VII PÄEV – 15. JUULI 2010 – NELJAPÄEV

8:00 äratusega algas meie reisi seitsmes päev, mis oli meie kontserdi päev. Säädsime end hommikusöögiks valmis ja ...

8:30 istusime juba söögilaua taga. Hamba alla panemiseks ikka sama mis igal hommikul Vahe oli ainult selles, et vahest olid saiakesed lahtiselt ja krõbedad, teine kord aga kilesse pakitud ja nätsked.

Kuna täna peale õhtuse kontserdi mingeid suuri päevaplaane polnud, siis alustasime kõigepealt päeva sisustamist ühe korraliku trenniga baariruumis. Enne meid harjutasid seal ühed, ma ei teagi, mis maalased, aga päris toredasti tantsisid. Ootasime, kuni saal vabanes.

10:00 algas siis ettevalmistus õhtuseks kontserdiks ehk siis lühidalt trenn. Volli makk ei tahtnud

väga hästi mängida. Laenasime siis ühe jõhvika käest läpparit, et sellega muusikat lasta. See oli jälle natukene liiga vaikne. Aga kahe tehnilise vahendi abil, saime siiski läbi tantsitud ja mõnda kohta ka lihvitud. Peale meid hakkasid mingid venelased tantsima ja laenasid Volli makki. Ausatltöelda ei tulnud mina küll selle peale, et makk ise kaasa võtta, aga järgmine kord olen targem. Aga ega ma teagi, kuhu ma selle mahutanud oleks. Kohver oli niigi täis ja tagasitulles oleks kindlasti ülekilode eest siis maksta tulnud. Nii et aitäh Vollile, kelle makki kasutada saime.

Proov tehtud otsustasime täna shoppamise päeva teha. Aga mitte turul vaid korralikus ostukeskuses, mis asus meie hotelli lähedal paralleeltänavas. Panime linnariided selga ja seadsime sammud tänavale. Ilm oli mõnusalt lämbe ja soe nagu lõunamaale kohane. Mööda peatänavat kõndisime natuke kesklinna poole. Põikasime sisse pea igasse poodi, mis teele ettejäi. Mina sooritasin sisseostu ja sain oma pojale kaks paari jalanõusid imehea hinnaga. Suuremaks ostuks siiski kellelgi nendest tänavapoodidest ei läinud. Majade vahelt läbi ja väikesest pargikesest ka, kus õitsesid suured ilusad põõsad, olimegi meie kodutänava paralleeltänavas. See oli palju uhkem. Kahte sõidurida eraldas haljasala, mida ehtisid roosipeenrad, suured palmid jaananassi moodi palmid. Justkui rannapromenaad rannakuurordis. Teiselpool teed seisid väikesed naljakad neljakandilised kollased bussid, mida siin tuk-tukkideks nimetati. Ületasime just nende parkla juures teed ja sõelusime nende vahel, et kõnniteele jõuda. Üks buss oleks meid peaaegu alla ajanud nagu siin kombeks on jalakäiatega käituda.

Jõudes ostuksekusesse, pidime kõigepealt läbima turvakontrolli, enne kui sisse lasti. Kotid valgustati läbi ja piiksu-väravast tuli ka läbi astuda. Midagi keelatud meil kaasas polnud. Nüüd siis poodlema. Ostukeskus oli neljakordne ja kohe näha, et mõeldud kõrgemale klassile. Esimesel korrusel oli purskkaev, mille juures pidime tunni aja pärast uuesti kokku saama. Meie läksime Piretiga kahekesi kondama. Algatuseks võtsime ette esimese korruse. Palju ilusat ja teisel korrusel oli veel rohkem ilusat ja suurte soodukatega. Ei saa mainimata taas kord jätta, et tõeline ostuparadiis. Kahjuks hakkas lõppema kokkulepitud aeg, aga meie olime oma järjega alles teisel korrusel. Meil polnud kavaski veel hotelli tagasi minna, arvestades veel sellega, et seal oleks lihtsalt vedelenud. Läksin alla, kus plikad juba ootasid. Nendel oli kopp ees ja otsustasid hotelli

minna. Marie jäi ainult meile seltsiks. Jätkasime oma uudistamist poodides. Proovisime üht ja teist ka selga, aga suurt ei ostnud midagi. Käisime kõik korrused põhjalikult läbi. Ühes poes lausa kaks korda, kuna seal oli igasugu ilusaid kleite ja Marie tahtis endale sobivat leida. Kohtasime seal ka Mari-Anni, kes oli samuti ostutuuril. Ühes poes proovis Marie ühte ilusat militaarlaigulist suvekleiti. Puupeal oli see väga ilus, aga kui selga pani, siis ei kõlvanud õige kusagile. Ma pole elus nii paksuks tegevat kleiti näinud.

Enne lahkumist ostsime esimese korruse poest Piretiga endile bolerod, mis olime juba algul välja valinud.

Nüüd siis hotelli. Lemmikloomapoodi kiikasime ka sisse ja siis ühte toidukasse, kus oma veetagavara täiendasime. Mööda kõrvaltänavat mäkke rühkides oli päris palav, aga kohale jõudsime.

15:00 olime hotellis tagasi. Enne veel kui tuppa läksime, käisin pagariärist seesamikringleid ja šokolaadisaia ostmas. No väikeseid saiu nad teha oskavad. Jaotasime vee tubadesse laiali ja asusime oma toas isukalt maitsvate seesamikringlite ja virsikute kallale. Küll matsesid hästi. Lõunat me täna muidu ei saanud, sest Taksimis me ju ei käinud. Emre oli küll meie lunch-boxid hotelli toimetanud, aga need olid jälle selle oliivivõiga, mis üldse kohe hästi ei maitsenud. Pakkisime need ilusti ühte kotti kokku, et õhtul Taksimi kaasa võtta ja kodututele prügikastist toitu otsivatele inimestele viia. Olime neid korduvalt pargis liikumas näinud.

Meil oli Piretiga täitsa lõbus. Nosisime oma head ja paremat ja tegime kukepoksi, mille tulemusena olime naerukrampides. Kolmene tuba magas norinal, kui neile vett viimas käisin.

17:30 ilmusid meie uksetaha Tiiu, Liisa, Karte ja Maria, kutsusid meid turvaks kaasa virsrikuostule. Kolmene seltskond põõnas endiselt. Tegime siis väikese tiiru hotelli lähedal tänavatel ja tulime õhtusöögi ajaks tagasi.

18:30 õhtusöök. Salat ja praad ja arbuus. Riisi ja spagettide kõrvale oli hakkvorstid ja oad. Väga head. Ports oli kuidagi nii suur, et ei jaksanud kõike ära süüagi. Aga arbuus magustoiduks läks ikka.

Kui kõhud täis, tuli hakkata ettevalmistusi tegema õhtuseks kontserdiks. Meil siis täna 7-minutiline programm, milleks oli etno-folgi show, mis koosnes: „Igal ajal“, „Tulge tulele“ ja „Regitants“. Esimesest ja viimasest oli tehtud lühendatud variandid.

20:30 olime bussis valmis Taksimi sõitma. Kui kohale jõudsime, siis

soojendusbänd juba mängis. Mingi kohalik punt. Käisime Piretiga pargis jalutamas ja oma lõunasöögi pakikest maha poetamas. Jalutasime ringiga lava juurde tagasi, sest kontsert oli kohe kohe algamas. Taga telgis melu käis. Pildistamine ja poseerimine, soojendus ja väheke eputamist käis asja juurde. Olime jälle teised, nii et saatsin plikad lava taha ja ise fotokaga lava ette. Piret ootas juba varakult kaameraga.

21:45 läks kontsert lahti. Peale türklaste tantsuansamblit kohe meie. Kõik tuli väga hästi välja ja rahvale meeldis ka. See on peamine.

Tahtsime Piretiga rõdule minna, aga ei lastud. Mari-Ann, Uuno ja Mart istusid seal. Vehkisin Mari-Annile, et too alla tuleks. Sai aru ja tuli. Seletas miskit turvamehega ja sai teada, et tulemas on linnavalitsuse delegatsioon. Pärast, kui see ära käinud, siis tehakse uuesti rõdu lahti. Mari-Ann arvas, et ju neid ka sealt varsti alla saadetakse. Aga ei saadetud ja meie ei viitsinud lõpus enam sinna minna. Nii siis tolgendasime nii sama ringi, kord siin, kord seal. Kontserdist pakkus

suurima elamuse jätkuvalt Liibanoni etteaste.

Täpselt keskkööl sai show läbi. Tõttasime läbi pimeda pargi bussi.

00:20 olime juba hotellis. Kogunesime meie tuppa. Olin päeval ostnud ühe meloni ja nüüd oli õige aeg see koos ära süüa preemiaks tubli tehtud töö eest :). Mugisime ja lobisesime kuni laiali läksime. Meie Piretiga magama, osad Tibid pugesid ka põhku, aga osad jõhvi noortega öist seltskonnaelu elama. Kell oli saanud 2.