4:30 oli juba äratus, kuna pidime mandrile sõitma esimese praamiga. Teekond algas kahe autoga. Jass oli üheks sohvriks meie autole ja teiseks tuli Piret. Käisime bensukast läbi, korjasime tüdrukud kodudest peale ja kohtusime Pajode juures õuel, et kuidagi oma pagas autodesse ära mahutada. Minul oli kaasas ka Jender-Eric, kes vanaema-vanaisa juurde seniks, kuni meie Türgis oleme, puhkama sõitis.
Ilm oli ilus ja 5:30 startisime sadama poole.
6:30 praamiga seilasime mandrimaa poole. Tibid hakkasid endale lippusid joonistama, et need rinda panna. Maarja mängis ja tegi nalja Jander-Ericu häälitseva sõduriga. Ühesõnaga, igaüks leidis endale meelepärase tegevuse. Loomulikult oli Tiiu ema meile head ja paremat kaasa pakkinud, mis me ka kohe lahti kiskusime ja krõbistama hakkasime. Lisaks tegid Jander ja Jass veel kõigile ühed jäätised välja. Nii see praamisõit läkski.
Praamilt maas kimasime tuhatnelja Ääsmäe poole, kust buss meid peale pidi korjama. Vahepeal panime Tupsu koos lapsehoidjaga Haapsallu maha ja siis kiirelt edasi. Tundus, et me ei jõua õigeks ajaks, aga helistades Mari-Annile, selgus, et nemadki pole ajagraafikus.
Harutee ristis panid Piret ja Jass meid vana miilitsaputka platsile maha ja ise läksid Pireti autot meie sõprade poole
hoiule viima, seniks, kuni meie ringi rändame. Seisime siis oma kohvritega teeääres, saime lehvitusi ja signaale möödasõitjatelt. Päike paistis soojalt ja pikavarukaga riided sai kõik kohvritesse ära pandud. Olgu etterutates öeldud, et enne kodumaale tagasi jõudmist neid välja polnud vaja võttagi. Enne kui buss meieni jõudis, olid Piret ja Jass ka tagasi, nii et kõik sujus ilusti.
10:00 peatus väike buss, mis meid Riiga sõidutama pidi. Meie jaoks siis veel võõrad inimesed ronisid bussist välja ja üsna pea sai selgeks, et sõit läheb üsna kitsaks. Need võõrad inimesed olid Mari-Ann (teda me olime siiski Võimlemisfestivali ajal korra kohanud), Mart (kunstiõpetaja), Martin (IT-mees), Uuno (mis ta nüüd oligi, mingi traktorite vahendaja juhtivtöötaja, mulle jäi see väheke segaseks), V
oldemar (Jõhvikate õpetaja), Anneli (õpetaja Jõhvist) ja Tairi (õpetaja Jõhvist). Kokku oli meid bussis 16. Jõhvi noored olid teise bussiga otse Riiga sõitnud, kust väljus me
oldemar (Jõhvikate õpetaja), Anneli (õpetaja Jõhvist) ja Tairi (õpetaja Jõhvist). Kokku oli meid bussis 16. Jõhvi noored olid teise bussiga otse Riiga sõitnud, kust väljus meie lennuk Istanbuli.
Hakkas bussi pakkimine. Aeg oli kodustele head aega öelda ja rutata vastu ees ootavale kümnele seiklurohkele päevale. Kõigepealt mõned kohvrid tahaotsa, siis mõni tüdruk, jälle kohver, tüdruk, kohver jne. Kõige viimasena astus bussi bussijuht, kes paigutas ka viimase kohvri kohe ukse ette. Olukord oli selline, et kui keegi välja tahtis bussist minna, siis tuli hakata vaikselt kohvreid välja tõstma.
See koht jõudis kätte keskpäeva paiku Häädemeeste kandis, kui toimus küttevõtt. Peale Pärnut bussijuht avastas, et unustas tankida, et ei tea kas enne piiri mõni tankla on. Mäletasin viimasest korrast, et vist üks peaks olema, aga pakkusin talle, et peale piiri on
Lätis kohe lähedal üks Statoil. See talle ei sobinud, kuna ta ei saavat väljaspool Eestit selle olemasoleva kaardiga maksta. Või midagi niisugust. Kuna istusime Piretiga kohe bussijuhi seljataga, siis sattusime nii mõnigi kord jutu peale ja tuli välja, et ta on Masti Heleni onu.
Igaljuhul bensiinijaamas algas bussist väljumise protsess - bussijuht, kohver, inimene, kohver, inimene, kohver jne. Paras pingutus, aga natuke naljakas ka. Tekitasime kohe järjekorra WC ukse taha, aga ega meil suurt ajaga kiita polnud, nii et kiiresti tuli pissida. Ja saime seda tasuta teha. Kui maksma hakkasin, siis tädi ütles, et kuna te võtate kütet, siis pissimise eest maksma ei pea. Noh, mõni kroon kokku hoitud :). Mõni kostitas end hea sooja joogiga ka ja oligi kohe vaja bussi tagasi ronida. Kogu protsess algas otsast peale - inimene kohver, inimene, kohver jne
12:30 olime LÄTIS. Reis kulges viperusteta ja lobisedes läks teekond kiiresti, kuni olimegi juba Riia lähistel.
13:45 tiirutasime Riia ümber. Bussijuht sõitis õigest teeotsast mööda ja nüüd ei saanud enam õigele teeotsale pihta. Mitte ei jaganud matsu välja, kuidas teisele kiirtee sõidurajale saada. Polnud tal ei navigatsioonisüsteemi aga paberkaarti ja täpselt ei teadnud ka kuhu sõita. Lõpuks saime õigele teele. Tegelikult oli meil juba päris kiire. Mari-Ann tagant poolt juhatas teed. Vahepael bussijuht helistas teisele bussijuhile, kes oli tantsijatega juba eeldatavasti lennujaamas. Tekst oli hea, et kas sa selle nimega poest mööda sõitsid. Lahe. Tibid arvasid, et ma oleks pidanud TomTomi kaasa võtma, aga ausaltöelda ei tulnud ma selle pealegi, et kui on tellitud buss, siis peab ise navigeerima hakkama. Siis bussijuht kirus lätlaste valgusfoori süsteemi, et foorid pol
e laines ja siis ta leidis veel igasugu asju, mida lätlased valesti teevad. Lõpuks oli juba täitsa naljakas.
Läbides Riiat jälgisime pingsalt kella, et kas ikka jõuame. Jõudsime!
14:40 olime RIIA LENNUJAAMAS. Kohvrirataste vurisedes sisenesime lennujaama hoonesse. See tundus palju väiksem kui Tallinna oma. Jõhvi noored koos huvijuhi Nataliga, olid võtnud ennast juba järjekorda, kus tuli ära anda oma suur pagas. Minu jaoks oli kõik uus ja põnev, kuna see oli minu esimene taoline lennureis ja nii mõnelgi teisel minu Tibil. Tuli välja, et Tiiu lausa pelgab lendamist, aga maha polnud ka nõus jääma :).
Järjekord liikus tasapisi. Kohver kaalule, pass kontrolli tuvastamiseks ja oligi korras. Järgi jäi ainult käsipagas. Kui kõik tüdrukud olid oma kohvrid ära andnud, otsustasime, et lähme kohe väravasse ära, mis me ikka siin kolame. Järgnes piiksuväravast läbikõnd ja käsipagasi läbivalgustamine. Maria vist ei tahtnud kuidagi piiksumist jätta ja lõpuks tuli välja, et see oli tema telefon, mis piiksus. Marie pidi püksirihma maha kiskuma, aga üleüldiselt meiega suurt muret polnud. Jäin viimaseks, kes passikontrollist läbi läks. Takistusi ei tekkinud kellelgi.
15:30 seadsime end sisse ootesaalis, mis asus 0 korrusel. Tegime väikese jalutustuuri kohvikutes ja poekestes, mis olid I korrusel. Ühest kohvikust mööda jalutades, kostis kõrva ühe tütarlapse poolt väga üleoleva ja tähtsa tooniga öeldud lause: "Huvitav, kus need Hiiumaa tsikid siis on?" Kurb, kui noored kohe kõ
ike suure eelarvamuse ja üleolekuga suhtuvad.
Sisseoste me ei sooritanud, vaid otsisime kotist välja õuna ja šokolaadi, ning nosisime seda. Lennuni oli veel omajagu aega, kuna see oli tunni võrra edasi lükatud.
Maarja läks oma raha kulutama selle aparaadi juurde, kuhu pistad mündi sisse ja siis saad sealt endale midagi valida - kommi, krõpsu, juua. Aga oh õnnetust, see aparaat oli katki ja sõi tema raha ära. Mingi aja pärast tuli üks meesterahvas seda aparaati parandama. Teised tüdrukud ässitasid Maarjat, et mine ütle, et aparaat sõi su raha ära ja nüüd tahaks krõpsu. Veidi julgust kogunud ta läkski. Tuli tagasi, nägu säras. Läkski õnneks, sai oma krõpsupaki kätte.
Sisustasime oma aega lugemisega, ristsõnade lahendamisega ja nii sama lobisedes. Vaikselt hakkasid ka jõhvikad ja Tallinna inimesed ootesaali ilmuma.
Lõpuks hakkas ka lennukisse laskmine. Selleks tuli veel kord passi näidata ja oligi luba antud klaasseina taga ootavale Turkish Airlains lennukile astuda. Istekohad olid mööda lennukit laiali pillutatud, aga kuna lennuk polnud täis, siis saime ennast soovi järgi ümber paigutada. Istusime tüdrukutega lähestikku. Mina seadsin end sisse akna äärde, Piret minu kõrvale ja siis Tiiu vahekäigu äärde. Kolm istet oli mõlemal pool vahekäiku. Täitsa suur lennuk oli.
17:40 istusime kõik oma kohtadel, turvavööd kinni ja valmistusime õhku tõusma. Väikesed ekraanid laes lasti all
a ja sealt hakati näitama hetke positsiooni maakaardil, noh mis riigi kohal me parasjagu lendame. Siis õhutemperatuuri, kõrgust maapinnast jne. Toimus demonstratsioonesinemine stjuardesside poolt, kuidas p äästevesti selga panna. Ma ei saa aru, miks need stjuardessid nii värvitud peavad olema. Selline lavameik oli peal, et kole kohe.
Aknast oli nii lahe jälgida, kuidas majad järjest väiksemaks jäid ja auto- dest said vaid tillukesed täpikesed. Jõed looklesid rohetavate metsade vahel pikkade ussidena ja suubusid merre. Hakkasid järjest tekkima valged vatised pilverünkad.
Korra olime täitsa valge pilvemassi peal ja alla ei näinud midagi. Päike säras aknast sisse. Siis vilkus valgete pilvemürakate vahelt sinine meri. Ülevalt vaadatuna on kõik hoopis teistsugune ja nii ilus. Mulle meeldib väga lennusõidu ajal aknast välja vaadata.
17:50 olime tõusnud ju- ba 11 300 m kõrgusele, lendasime pilvede peal kiirusega 907 km/h. Õhutemperatuur oli -54 kraadi. Akendel olid väikesed jäälillekesed.
18:45 lõpetasime einestamise. Täis värk ikka, saime kõhud kohe väga täis. Mulle maitses toit. Stjuardessid sõitsid käruga vahekäiku ja hakkasid süüa pakkuma just nii nagu filmidest nähtud. Mina valisisin menüüst kana riisiga. Riis oli tomati ja muude lisanditega. Lisaks veel baklažaani ja suvikõrvitsa soe hautis. Väga maitsev. Eraldi kausikeses olid türgioad tomatikastmes,.Need olid külmad, aga head. Veel oli väike kuklike prae juurde, millele sai peale määrida võid või määrdejuustu. Magustoiduks oli ploomikook. Ka viis keele alla, aga selleks ajaks oli kõht juba täitsa täis. Joogiks oli coca-cola ja loomulikult vein. Võtsime Piretiga erinevad veinid ja siis degusteerisime mõlemaid. Meie meelest olid väga head veinid. Vesi oli ka vaakumtopsis. Ja siis veel soolased küpsised, mis leidsid koha kotis, sest lihtsalt ei jaksanud enam.
Üllatusena tuli veel ka
teine ring, milleks oli kohv ja s
oolapähklid. Kohvis mina ei osalenud, aga võtsin vett ja pähkleid. Needki pistsin kotti halvemateks päevadeks.
Selleks ajaks olime jõudnud juba Marmara mere kohale. Päike kuldas üle pilved, mis värvusid müstiliselt kollakaks. Sinisele veele ilmusid algul üksikud laevad, kuid järjest lähemale jõudes maismaale, tekkis neid aina rohkem ja rohkem. Seal oli kõiki võimalikke aluseid, väikeseid ja suuri, purjekaid ja jahte, kalalaevu ja tankereid. Lõpuks oli neid nii palju, et silme eest läks päris kirjuks. Hakkas paistma rannajoon, mis oli pungil täis kaisid, laevadokke ja sadamahooneid. Me olime jõudnud Isatnbuli kohale ja valmistusime maanduma.
İstanbul on Türgi suurim linna Bosporuse kaldail iidsete Mustast merest Vahemerra ning Väike -Aasiast Kagu-Euroopasse kulgevate kaubateede ristumiskohal.
Linna varasemad nimed on Byzantion ja Konstantinoopol. İstanbuliks nimetati linn ametlikult alles 28. märtsil 1930. aastal. Elanikke on tänapäeval pea 12 miljonitPraeguse linna eelkäija, Magara koloonia Byzantion r
ajati 667 eKr Traakia Bosporose kaldale. Asula sai nime megaralaste kuninga Byzase järgi. 6. sajandi lõpust kuni 478 e Kr kuulus ta Pärsiale, 5. sajandi keskpaigast kuulus ta vaheaegadega Ateena Mereliitu. Linna hiilgeaeg oli 4. ja 3. sajand. Järjest tähtsamaks muutus kaubandus Musta merega, mis peaaegu eranditult Byzantioni kaudu käis. 340 eKr piiras Byzantioni edutult Philippos II. Linn jäi ka pärast Chaironeia lahingut iseseisvaks. 2. sajandil pidi ta siiski tunnistama Rooma riigi ülemvõimu.
Rooma riigis kasvas Byzantioni tähtsus veelgi. Constantinius I muutis Byzantioni Rooma riigi uueks pealinnaks ja nimetas selle330 pKr pKr Konstantinoopoliks ('Constantinuse linn'). Esialgu plaanis Constantinus linna nimetada Uueks Roomaks (Nova Roma), kuid see nimi ei juurdunud rahva seas. Linnast sai algul Ida-Rooma, siis Bütsantsi pealinn.
Konstantinoopolit tugevdasid, suurendasid ja kaunistasid eriti Theodosius II ja Justianus I. Ta kasvas kiiresti maailma suurimaks linnaks. 1204 vallutasid ja rüüstasid linna ristisõdijad Neljandas Ristisõjas ja tegid ta Ladina keisririigi pealinnaks. 1261 vallutas Michael VIII Palaiologos ta tagasi ja likvideeris Ladina keisririigi.
Konstantinoopol oli Bütsantsi pealinn, kuni türklased ta 29.mail 1453 vallutasid ja Bütsantsi riigi kaotasid. Konstantinoopol sai Türgi pealinnaks ja nimetati İstanbuliks, kuid paralleelnimena jäi käibele Konstantinoopol.
Usutakse, et Istanbul oli
maailma suurim linn ajavahemikel 340-570 (400 tuhat elanikku aastal 500), 1127-1145, 1153-1170 ja 1650-1710 (700 tuhat elanikku).
Pärast Esimest maailmasõda oli Türgi kaotanud peaaegu kõik oma valdused Euroopas. İstanbul oli jäänud üsna riigi serva. Aastal 1923 viidi Türgi pealinn Ankarasse, mis asus riigi keskel.
(Vikipeedia)
Maandumine läks kõik sujuvalt ja olimegi TÜRGIS, ISTANBULIS, Euroopa ja Aasia piiril, kus kohtuvad kaks nii väga erinevat kultuuri. Põnev! Lennukist välja astudes võttis meid vastu lämbe, niiske kuid soe õhk. Hetkega kattis keha niiske kleepuv kiht. Lennuki juurde olid vastu tulnud kaks bussi, millega sõitsime lennujaama hoone juurde, mis paistis hiiglaslikult suur. Sisenenud lõputult pikkadena tunduvatesse saalidesse, sammusime Mari-Anni järgi passikontrolli poole. Rahvast liikus palju. Astusime lindile, mis jalavaeva vähendas ja sujuvalt kohale viis, kus pidi juba järjekorda astuma, et riiki siseneda. Hoidsime Mari-Annil silma peal, sest kui seal oleks ära eksinud, siis poleks küll kusagile minna osanud. Hoidsime kokku, kuid kui jõudis järjekord meieni, nii et tüdrukud hakkasid järjest passikontrolli minema, siis hargnesime veidike erinevate luukide juurde. Olime juba enam-vähem õnnelikult Türgi territooriumil, kui Mariel ja Triinul tekkis tõrge. Onu mitte ei tahtnud neid riiki lasta. Uuris passi ja saatis järg
misesse putkasse. Ja nii mitu korda. Tüdrukud olid väga segaduses ja ei saanud mitte midagi aru, mis nendest taheti ja kuhu saadeti. Mul hakkas ka juba mure tekkima ja saatsin ülejäänud tüdrukud pagasi järgi. Jäime Piretiga ootama. Mõtlesin juba, et peab vist Mari-Anni appi kutsuma. Siis aga ilmus kuskilt üks mundris mees, kes just selle putka juurde läks, kus Marie ja Triin nõutute nägudega seisid. Seletas kõrgendatud toonil midagi putkas istuva mehega, näitas arvutist üht-teist ja tüdrukud saidki passikontrollist läbi. Tuli välja, et ametnikud ei osanud uue Eesti passi turvaelemente lugeda. Peale väikest ärevushetke lõppes õnneks kõik meie jaoks positiivselt vaid väikese ehmatusega.
Tõttasime siis kiirelt pagasilindi poole, kuhu olime näinud ülejäänud seltskonda juba mõnda aega tagasi suunduvat. Kohvrid olid kõik juba kätte saadud ja ootasid omanikke. Tekitasime veel väikese viivituse, et WC-sse minna ja kui tagasi tulime oli ülejäänud seltskond teadmata suunas juba lahkunud. Siiski orienteeruv suund oli teada ja kiirustasime rataste vurades mööda läikivat põrandat väljapääsu poole. Korra otsivalt ringi vaadanud, polnud meie omadest selles rahavamurrus märkigi. Lõpuks märkasin siiski kedagi meie poole lehvitavat. Keset ootesaali seisi punt eestlasi. Mari-Ann käis otsivalt ringi ja kutsus mind appi, et tule otsime musta meest sildiga ESTONIA. Noh lõpuks me tema ka leidsime, aga ta oli oma missiooni unustanud ja leidnud tuttava, kellega elavalt lobises. Silt, mis tal käes oli, oli suunaga sõbra poole. Leidsime ta lihtsalt selle järgi ülesse, et ta oli seal ainuke tõeliselt must mees lumivalgete hammastega
. Tüdrukud ristisid ta kohe Mikuks, aga tegelikult oli ta nimi Libere või midagi sarnast.
Nüüd algas bussi ootamine. Seisime ja vaatasime mustades rüüdes naisi mööduvat, mõnel oli kõigest kirju rätik pähe seotud, mõnel kilemantel seljas, nii et kuskilt mingit ihu ei paistaks. Tundes sooja õhku ümber enda, jäi see mõistatuseks, kuidas need naised selle riietusega sellises kuumuses küll hakkama saavad. Olime jõudnud hoopis teise kultuuri, kui siiani olin käinud ja näinud. Olime moslemiriigis, kus kehtivad teised reeglid ja normid, mis meile paljuski mõistmatuks jäävad. 
Vaadates ringi sagivaid inimesi, hakkas silma turvakontroll, mille igaüks, kes lennujaama hoonesse sisenes, pidi läbima. Ka meie Miku, kes käis bussi otsimas, läks ühest uksest välja ja hetke pärast teisest sisse tulle, pidi turvaväravast läbi tulema. Eks vist terroriohu pärast. Uudistest kuuldes oli suve hakul Istanbulis kaks pom
mi plahvatanud.
Järgnesime kuulekalt Mikule. Uksest väljudes oleks justkui peaga vastu seina jooksnud. Õhku polnud mida hingata, see oli soojusest ja niiskusest nii paks, et lõika või noaga. Tähistaevast ei näinud, kuna taevas oli pilvine. Tunglesime bussi poole, mis meid juba kõnnitee servas ootas. Kohvrid pagasiruumi, ise salongi. Õues oli vahepeal jõudnud pimedaks minna. Sõitsime läbi tuledesäras linna. Algul ei erinenud see kuidagi teistest kõrghoonetega ja tööstusrajoonidega suurlinnadest. Silma jäid ainult koletusuured tanklad. Ühes oli lausa 16 galonkat. Mida lähemale linnasüdamele, seda rohkem hakkas linn oma ilmet võtma. Eriti jäi meelde vana valgustatud LINNAMÜÜR, millest sissepoole jääb Vana-Istanbul.
Theodosiuse müürides on 11 kindlustatud väravat ja 192 torni. Välismüür on 2 m paks ja 8,5 k kõrge, eraldatud 5m paksusest ja 12 m kõrgusest sisemüürist 20-meetrise vallikraaviga. Bütsantsi müüris ehitati kõigele vastu pidama ja seda need 1000 aastat tegidki. Kui neidt 1453. aastal lõpuks läbi murti, kadus Bütsantsi viimane keiser Konstantinos XI ajaloo hämarusse; viimati nähti teda müü
ril võitlemas.
(Silmaringi Reisijuht)
Peale umbes pooletunnist sõitu peatus buss hotelli "KAYA" ees, millest sai rohkem kui nädalaks meie kodu Istanbulis. Hotellil oli kolm tärni. Hotell asus suhteliselt lähedal kesklinnale, otse peatänava ääres, mis viis Sultanahmedi linnaossa, kus asusid kõige tähtsamad mošeed ja muud vaatamisväärsused. Otse ukse ees oli kiirtrammi peatus, millega sõites kõigest 7 peatust edasi, oligi juba ajalooline keskus.
Kogunesime kõik kokku hotelli fuajeesse, kus pahises rohelisest marmorist (või siis immitatsioon) kolmekordne väike purskkaev. See oli kui mitmekorruseline pulmatort, mille iga järgmine kord väiksemaks läks. Ümber purskkaevu olid nahast helerohelised ja punakad diivanid ja tugitoolid madalate diivanlaudade ümber. Seadsime end istuma, kuni Mari-Ann retseptsioonis asju ajas ja meid tubadesse paigutama hakkas. Passid tuli jätta valvelauda. Ei läinudki kaua aega, kui juba nimed paberile kirjutasin, kes kuhu tuppa läheb. Saime kätte oma võtmekaardid ja sõitsime pisikese liftiga üles seitsmendale korrusele.
Kogunesime kõik kokku hotelli fuajeesse, kus pahises rohelisest marmorist (või siis immitatsioon) kolmekordne väike purskkaev. See oli kui mitmekorruseline pulmatort, mille iga järgmine kord väiksemaks läks. Ümber purskkaevu olid nahast helerohelised ja punakad diivanid ja tugitoolid madalate diivanlaudade ümber. Seadsime end istuma, kuni Mari-Ann retseptsioonis asju ajas ja meid tubadesse paigutama hakkas. Passid tuli jätta valvelauda. Ei läinudki kaua aega, kui juba nimed paberile kirjutasin, kes kuhu tuppa läheb. Saime kätte oma võtmekaardid ja sõitsime pisikese liftiga üles seitsmendale korrusele.
Tuba nr 524 Tiina ja Piret
Tuba nr 52 Tiiu ja Liisa
Tuba nr 52 Katre ja Maria
Tuba nr 504 Marie, Maarja ja Triin
.JPG)
WC-vannituba oli sinistes ja valgetes toonides. Korralik ja igati puhas. Ainult et
kui tahtsid dušši alla minna, siis pidid vanni ronima. Aga mida polnud, see oli
vannikork. Etterutates oli selline intsident, et üks õhtu oli Mari-Ann soovinud
vanni minna, aga polnud vannikorki. Läinud siis tema alla retseptsiooni uurima,
et mis värk on. Seal rääkis talle härrasmee kurva loo sellest, kuidas üks nende
külastaja oli ka vanni läinud, aga ei osanud enam korki eest ära võtta ja oli
tekkinud veeuputus. Siis juhtkond otsustas, et edaspidiste õnnetuste vältimiseks,
korjavad nemad kõikidest tubadest korgid ära ja vanni minna ei saa. Ja nii
Mari-Annil vannis käimine ära jäigi. Meie aga avastasime oma vannitoast kohe
esimesel õhtul, et kuskilt imbub vett meie vannotoa põrandale ja huvitaval kombel
on see hoopis teises nurga, kus vann asub. Ja siis veel oli meil üks seinalambi pirn
läbi. Käisin kohe järgmisel hommikul all kurtmas. Vee kohta ütles Mari-Ann, et
see on siin täiesti normaalne. Tuligi nii välja ja lõpuks avastasime, et see meie enda
dušši vesi siiskit, mis kuidagi mingisugu imelikke teid pidid tollesse teise nurka
jõuab, kui vannikardin väheke valesti on. Aga selle lambipirni saime küll uue.
Nii, nüüd ootas aga õhtusöök, kuhu kiirelt sammud seadsime, sest meid juba
oodati ammust aega. Söögisaal asus teisel korrusel. Seal võttis meid vastu vanem
naeratav härrasmees. Eestlaste jaoks oli laud kaetud, kuid me polnud ainukesed,
kes alles õhtust sõid. Söögisaal oli avar ja ikka punase vaipkattega. Ukse juures
keset põrandat oli salatilaud, kust endale ka esimese taldrikutäie hankisime.
Valikus oli kurk, tomat, kahte sorti oliive, lehtsalatit, punast kapsast ja
midagi oli kindlasti veel, aga see oli peamine. Maitsestamata jogurt ei puudunud
kunagi valikust ja siis arbuus, see oli ka kogu aeg olemas, sektoriteks lõigatud ja
ilma kooreta. Seda söödi kausike seest noa ja kahvliga. Mmmmm kui maitsev.
Kõik söögikorrad sai sellega lõpetatud.
Salat söödud toodi tomati püreesupp. Natuke mage, aga muidu
normaalne. Tibidele väga vist ei maitsenud. Seejärel kanti lauda praad, milleks
Hotelli kordidorides domineerisveinipunane värv. Vaip oli punane beežide
ornamentidega, uksepiidad ja uksed punased, siis keset heledaid seinu
laiutasid samat värvi punased puitpaneelid. Trepid olid kaetud sama
vaipkattega millega põ
randadki. Suured peeglid olidtrepiotstes, nii et kui
trepist alla tulid, siis said iga korruse peal oma väljanägemist ja kehahoidu
kontrollida :). Just täpselt mida ühele naisele ja tantsijale vaja. Iseenesest
ei saanud esmapilgul midagi halba hoteli kohta öelda.
Ka tubades oli peamiseks värvitooniks veinipunane. Voodikatted olid kuldsed
punasteornametidega ja vaip vastupidi. Uksed ikka punased ja mööbel kah
punakat tooni.Toas oli kaks voodit, kaks tugitooli, diivanilaud, öökapp, riidekapp,
milles oli peidus teine öökapp. Suur maast laeni aken, mille eess pruunikad-kuldsed
karinad ja siis veel üks peeglilaud, milletaha oli ära peidetud konditsioneer.
Kõik oli olemas, mida üheks mugavaks sisseseadmiseks vajaläks. Isegi televiisor.
Tegime akna kohe lahti, et veidike õhku tuppa saada, aga see oli ainult
enesepett. Kuid aknast avanes imeilus vaade Istanbulile. Valgustatud mošeed
üle katuste kõrgumas. Tuhanded tuledes aknad. Õues sadas kerget sooja vihma.
See oli võrratul ilus vaatepilt, mida vaatasin igal õhtul Istanbulis viibides.
WC-vannituba oli sinistes ja valgetes toonides. Korralik ja igati puhas. Ainult etkui tahtsid dušši alla minna, siis pidid vanni ronima. Aga mida polnud, see oli
vannikork. Etterutates oli selline intsident, et üks õhtu oli Mari-Ann soovinud
vanni minna, aga polnud vannikorki. Läinud siis tema alla retseptsiooni uurima,
et mis värk on. Seal rääkis talle härrasmee kurva loo sellest, kuidas üks nende
külastaja oli ka vanni läinud, aga ei osanud enam korki eest ära võtta ja oli
tekkinud veeuputus. Siis juhtkond otsustas, et edaspidiste õnnetuste vältimiseks,
korjavad nemad kõikidest tubadest korgid ära ja vanni minna ei saa. Ja nii
Mari-Annil vannis käimine ära jäigi. Meie aga avastasime oma vannitoast kohe
esimesel õhtul, et kuskilt imbub vett meie vannotoa põrandale ja huvitaval kombel
on see hoopis teises nurga, kus vann asub. Ja siis veel oli meil üks seinalambi pirn
läbi. Käisin kohe järgmisel hommikul all kurtmas. Vee kohta ütles Mari-Ann, et
see on siin täiesti normaalne. Tuligi nii välja ja lõpuks avastasime, et see meie enda
dušši vesi siiskit, mis kuidagi mingisugu imelikke teid pidid tollesse teise nurka
jõuab, kui vannikardin väheke valesti on. Aga selle lambipirni saime küll uue.
Nii, nüüd ootas aga õhtusöök, kuhu kiirelt sammud seadsime, sest meid juba
oodati ammust aega. Söögisaal asus teisel korrusel. Seal võttis meid vastu vanem
naeratav härrasmees. Eestlaste jaoks oli laud kaetud, kuid me polnud ainukesed,
kes alles õhtust sõid. Söögisaal oli avar ja ikka punase vaipkattega. Ukse juures
keset põrandat oli salatilaud, kust endale ka esimese taldrikutäie hankisime.
Valikus oli kurk, tomat, kahte sorti oliive, lehtsalatit, punast kapsast ja
midagi oli kindlasti veel, aga see oli peamine. Maitsestamata jogurt ei puudunud
kunagi valikust ja siis arbuus, see oli ka kogu aeg olemas, sektoriteks lõigatud ja
ilma kooreta. Seda söödi kausike seest noa ja kahvliga. Mmmmm kui maitsev.
Kõik söögikorrad sai sellega lõpetatud.
Salat söödud toodi tomati püreesupp. Natuke mage, aga muidu
normaalne. Tibidele väga vist ei maitsenud. Seejärel kanti lauda praad, milleks
oli riis liha ja kartulitega. Kartuleid söödigi seal nagu rohkem salatina ja külmalt.
Aga mis see oli, ei tule praegu meelde. Ja siis veel magustoit ka. Küll oli alles
luksuslik söömaaeg. Arvasime, et nii hakkabki nüüd olema, aga ei. Selle söögi
eest me maksime eraldi, kuna me jõudsime päev varem kohale kui ülejäänud
festivali seltksond, siis pidime ühe öö, õhtusöögi ja hommikusöög ise tasuma.
Edasi toitlustati juba festivali kuludega ja kes siis enam nii suurejooneliselt
sööda, kuigi peab ütlema, et tühja kõhtu küll tundma ei pidanud ja toidud olid
maitsvad. Mõned asjad veidike harjumatud, aga nendest juba veidike hiljem.
Istusin korraks Mari-Anni juurde ja rääksime läbi järgmise päeva plaanid.
Tahtsime minna veeparki, aga ilmajaam lubas ka homme sadu ja siis polnud
nagu mõtet seda sõitu ette võtta. Teine variant oli see, et läheme linnapeale
vaatamisväärsustega tutvuma. Otsustasime, et vaatame homme kell 9
hommikul taevasse ja siis otsustame. Vaja oli lihtsalt buss tellida. Sellepärast
oli vaja mingi kell ja mitte väga hilja, otsus teha. Kõht nii täis, et raske oli lausa
liikuda, tuterdasime üles tagasi, mööda treppe. Päris väsitav oli.
Kogunesime korraks kolmesesse tuppa, et saadud info tüdrukutele edasi
rääkida. Lobisesime veidi ja läksime iga üks oma tuppa. Kell oli juba kesköö
ligi. Käisime duššamas ja heitsime linade vahele. Tekki voodis polnud,
kõigest lina, aga sellegagi oli soe. Püüdes magama jääda, algas väga
lärmakas öö. Tundus nagu Jõhvi tüdrukud oleks puurist lahti lastud.
Pool ööd joosti mööda hotelli, paugutati ustega, kiljuti, karjuti, lauldi ja
vahetati valjult koridoris muljeid. Mul tekkis küsimus, et kui vanad need
lapsed on, et üldse kõlblusnormidest mingit aimu pole. Me polnud hotellis
ainukesed. Saan aru, et olen välismaal , kõik on uus ja põnev ja kontrolli ka
peal pole, teen mis tahan, aga mingi sündsustunne peaks ikka tütarlastel
säilima. Ja miks õpetajaid neid korrale ei kutsunud kui kell 3 öösel veel
selline lärm hotellis oli, see mulle ka kohale ei jõudnud.Ühesõnaga
magamisest ei tulnud sellel öökl suurt midagi välja.
Aga mis see oli, ei tule praegu meelde. Ja siis veel magustoit ka. Küll oli alles
luksuslik söömaaeg. Arvasime, et nii hakkabki nüüd olema, aga ei. Selle söögi
eest me maksime eraldi, kuna me jõudsime päev varem kohale kui ülejäänud
festivali seltksond, siis pidime ühe öö, õhtusöögi ja hommikusöög ise tasuma.
Edasi toitlustati juba festivali kuludega ja kes siis enam nii suurejooneliselt
sööda, kuigi peab ütlema, et tühja kõhtu küll tundma ei pidanud ja toidud olid
maitsvad. Mõned asjad veidike harjumatud, aga nendest juba veidike hiljem.
Istusin korraks Mari-Anni juurde ja rääksime läbi järgmise päeva plaanid.
Tahtsime minna veeparki, aga ilmajaam lubas ka homme sadu ja siis polnud
nagu mõtet seda sõitu ette võtta. Teine variant oli see, et läheme linnapeale
vaatamisväärsustega tutvuma. Otsustasime, et vaatame homme kell 9
hommikul taevasse ja siis otsustame. Vaja oli lihtsalt buss tellida. Sellepärast
oli vaja mingi kell ja mitte väga hilja, otsus teha. Kõht nii täis, et raske oli lausa
liikuda, tuterdasime üles tagasi, mööda treppe. Päris väsitav oli.
Kogunesime korraks kolmesesse tuppa, et saadud info tüdrukutele edasi
rääkida. Lobisesime veidi ja läksime iga üks oma tuppa. Kell oli juba kesköö
ligi. Käisime duššamas ja heitsime linade vahele. Tekki voodis polnud,
kõigest lina, aga sellegagi oli soe. Püüdes magama jääda, algas väga
lärmakas öö. Tundus nagu Jõhvi tüdrukud oleks puurist lahti lastud.
Pool ööd joosti mööda hotelli, paugutati ustega, kiljuti, karjuti, lauldi ja
vahetati valjult koridoris muljeid. Mul tekkis küsimus, et kui vanad need
lapsed on, et üldse kõlblusnormidest mingit aimu pole. Me polnud hotellis
ainukesed. Saan aru, et olen välismaal , kõik on uus ja põnev ja kontrolli ka
peal pole, teen mis tahan, aga mingi sündsustunne peaks ikka tütarlastel
säilima. Ja miks õpetajaid neid korrale ei kutsunud kui kell 3 öösel veel
selline lärm hotellis oli, see mulle ka kohale ei jõudnud.Ühesõnaga
magamisest ei tulnud sellel öökl suurt midagi välja.
.JPG)
.jpg)
.JPG)